Selektiivne sööja 05.05.25 / Toitumine ja ülekaalulisus

Arst vastas:

dr Artur Minenko

Toitumisterapeut

Confido tervisekeskus

Tere! Väga südamlik ja oluline teema, aitäh teile selle usalduse eest ja teema tõstmise eest. Mis toimub selektiivse söömisega?

Kirjelduse järgi on väga tõenäoline, et su tütar kannab endas selektiivse söömise mustrit, mida tänapäeval tuntakse ka kui ARFID (Avoidant/Restrictive Food Intake Disorder) kergemat vormi — ehk siis mitte anoreksia, mitte buliimia, vaid väga piiratud ja kitsas toiduvalik, mis pole seotud eneseväärikuse või kehakaalu muredega.

Selektiivne söömine ei ole lihtsalt “pirtsutamine” ega “halvad harjumused”.
Selle taga võib olla:
• varajane tundlikkus maitse, lõhna, tekstuuri või värvi suhtes (sensoorne tundlikkus);
• emotsionaalsed seosed toiduga (stress, hirm uue ees);
• kontrollivajadus turvatunde hoidmiseks (eriti, kui lapsepõlves oli muid raputavaid kogemusi);
• seedetrakti ebamugavus, mida laps ei oska sõnadesse panna, aga keha “mäletab” ja väldib automaatselt.

Ja mida pikemalt see muster kestab, seda tugevamalt see kinnistub aju närvivõrkudesse — toiduga seostub ebakindlus, mitte elu vool.

Kas saab aidata?
Jah, saab. Aga oluline on mõista, et lahendus ei ole sundimine, manitsemine ega isegi loogiline veenmine. Selektiivne söömine ei allu käsu peale.

Aidata saab, kui liigume turvatunde kaudu, väikeste sammude kaudu ja sensoorse pehmuse kaudu.

Praktiline plaan:
1. Esimene samm: rahu ja aktsepteerimine.
Mõtle nii: hetkel on tema suhe toiduga nagu kortsus paber, mida ei saa sirgeks teha jõuga — ainult soojusega ja kannatlikkusega saab ta sirgeneda.
2. Teine samm: ühine avastamine, mitte sundimine.
Kutsu ta sööki vaatama kogemusena, mitte “kohustusena”. Näiteks: “Tahad proovida, mis tunne oleks panna suhu midagi väga pehmet nagu beebiporgandit või midagi krõmpsuvat nagu õuna?”
Uued kogemused, mitte uued nõudmised.
3. Kolmas samm: mängulisus ja valikuvabadus.
Tee toidust nagu kunstiprojekt — “kummaliste maitsete avastamise päev” või “toiduvikerkaar”. Tema valib, mida tahab proovida — kasvõi mikroskoopilise tükikese.
4. Neljas samm: sensoorne ülitundlikkus.
Kui tekstuurid, maitsed või lõhnad on probleem, siis vajadusel tehke esialgu väga neutraalseid ja mahedaid toite: beebitoidulaadsed püreed, õrnalt aurutatud köögiviljad, pehmed supid.
5. Viies samm: kiitus elukogemuse eest, mitte tulemuse eest.
Iga uus suutäis, iga uus maitse on võit, isegi kui ta ei söö seda lõpuni.
(Näiteks: “Vau, sa julgesid proovida midagi uut. Su keha sai uue kogemuse — see on äge!”)
6. Kuuendas etapis: vajadusel spetsialist.
Mõnikord tasub kaasata toitumisterapeut ehk siis mina või sensoorse integratsiooni terapeut (eriti kui ta tahab ise muutust, aga ei saa üksinda edasi). Täiskasvanud selektiivsete sööjate jaoks on loodud isegi spetsiaalsed programmid.

Kas see arutelu oli kasulik?