Diabeetiku kogemus: tähtis on enesekontroll ja tahtejõud

Foto: iStock

Mitmekümneaastast diabeedistaaži omav optimist on veendunud, et veresuhkru pidev monitooring võimaldab juba praegu tervete inimestega võrreldavat elukvaliteeti. Samas jäävad diabeetiku jaoks oluliseks ikkagi enesedistsipliin ning tahtejõud, seda hoolimata tehnoloogia arengust.

Milline on teie kogemus haigusega?

Haigusega olen elanud üle kahe kümnendi ning tüsistusteta hakkama saanud. Praegu on raske meenutada keerulisi olukordi haigusega kohanemisel, sest haigus ise teeb kogu elu keerulisemaks.

Kindlasti on olnud haiguse tõttu palju raskeid loobumisi. Haiguse režiim tekitab sunnitud valikuid, mis omakorda lisab stressi ning tekitab tunde, nagu elaks kellegi teise elu - ise seda ju ei valiks.

Kasutan pidevat veresuhkru monitooringu seadet, sest minu elustiil ja hobid ei võimalda täiendavate seadmete riputamist keha külge ja insuliini manustamiseks pole mul elektroonilisi assistente vaja.

Kuidas on seade teie elukvaliteeti mõjutanud?

Mul ei esine enam hüposid (hüpoglükeemia ehk liiga madal veresuhkru tase – toim.), varem olid need seisundid sagedased. Hüpod ei olnud oskamatu regulatsiooni tulemus, vaid olemasoleva informatsiooni piires keskmise veresuhkru stabiilsena hoidmise kõrvalsaadus. Kui mõõta veresuhkrut kolm korda päevas, elada aktiivset ja liikuvat elu, siis keskmine veresuhkur 5,6 tähendab ka kaasnevaid hüposid.

Stressi on tugevalt vähemaks jäänud, mälu on paranenud, enesetunne on nagu tervel inimesel.

Seade on täiesti diskreetne, mingit märki selle kasutamisest kõrvalseisjatele silma ei jää.

Millised on teie soovitused diabeetikutele, kes on alles hiljuti oma diagnoosi saanud – mida lähtuvalt oma kogemusest edasi annaksite?

Mina tegin värske diabeetikuna valiku, et maksku mis maksab, hoian veresuhkru normi piires. See tähendab harjumist hüpodega. Kes hüpot kardab, peab leppima pikas või juba keskpikas perspektiivis tüsistustega.

Pärast haiguse avastamist haiglas olles kohtasin 20ndates eluaastates meest, kes oli veel viie aasta eest, enne diabeeti, keskmaajooksuga tegelenud. Sel hetkel kurtis ta juba raskusi, et bussipeatuses bussile astuda, jalad lihtsalt ei kandnud enam.

Minu jaoks oli tegu selge signaaliga, et nii kiiresti ja selliselt ei tahaks lõpetada. Ma olen nõus, et hüpo ei ole midagi meeldivat, olen selleks neid liiga palju pidanud taluma. Samas poleks meeldiv ka jalutu ja pime olla. Nii et valikud on ainult halbade variantide vahel.

Hüpod on üldjuhul lühiperioodi hädad, millest taastutakse, aga tüsistused tulevad pikema ajaga ja neist enam välja ei rabele. Pealegi, sobiva režiimiga saab hüpode tõenäosust ja mõju vähendada. Mina näiteks kasutan sellised skeeme, et isegi kui midagi juhtub, siis tulen olukorrast alati ise välja ja minimaalsete kaasnähtudega.

Praegu on tehnoloogia niipalju arenenud, et pideva veresuhkru monitooringuga ei pea enam hüposid kartma. Areng toimub suurte sammudega ja ilmselt näevad meie silmad veel töötava ravimeetodi turule jõudmist. Aga sellest on vähe abi, kui selleks hetkeks on keha ressurss ammendunud vähese enesedistsipliini ja tahte puudumise tõttu.

Öeldakse, et diabeet on tarkade haigus, sest rumalad lihtsalt ei ela seda üle. Lisaksin veel, et tegu on tarkade ja tahtejõuliste, kes sellega ilma tüsistusteta elada suudavad, haigus. See kõik kehtib mõistagi I tüübi kohta.

Kas sind ohustab 2. tüüpi diabeet? Vasta 8 lihtsalt küsimusele ja testi oma riski siin. 

Kas see artikkel oli kasulik?