Armukadedus 23.02.04 / Seksuaalnõustaja

Külastaja küsib:

Tere, mind vaevab armukadedus ja usaldamatus.
Ma olen väiksena jäänud ilma vanemate armastusest. Ema ja isa on mul küll olemas, aga nendel on alati olnud muud tegemist, kui minuga tegeleda. Ja nüüd ma olen elanud mehega koos 5 aastat ja ta on minuga juba harjunud. Kuid ma leian, et minu armukadedus on ikkagi suur probleem. Kuigi reaalset põhjust kadetsemiseks ei ole. Ja kuna ma olen armukade iga väikse asja peale (nt isegi tema noorema õe peale... tema sõprade peale), põhjustab see minus sellist usaldamatust. Ma alati kahtlustan kõike jne. Ma tunnen, et see tähelepanu, mis läheb teistele oleks võinud tulla mulle... Alatihti tekib meil minu tujudest väikesed probleemid. Küll mulle ei meeldi üks ega teine asi. Ma saan aru alles hiljem kui nääklemine on läbi, et milleks seda vaja oli. Ma nagu ei oka end valitseda. paari aasta pärast on meil plaanis laps saada... ma tahan, et selleks ajaks meie suhted ~100% korras oleks... ei taha et meie laps seda kõike taluma peaks. MIDA MA PEAKSIN TEGEMA?

Arst vastas:

dr Lemme Haldre

Psühholoog-psühhoterapeut, kliiniline seksuoloog

Erakliinik Elite

Tere
Loen kirjast, et Teil on probleeme tunnete valitsemisega, armukadedusega ja lapsepõlve kogemusega ("ma pole vanemate poolt piisavalt armastatud").
Arvan, et need kolm nimetatud probleemi on kõik omavahel seotud.
Samas tahaksite, et Teie tulevase lapse elu ei mürgitaks tülid ja armukadedus-stseenid.
Oma soovi kirja pannes olete ilmselt esimesed sammud muutmise teel juba läbinud.
Soovitan kasutada psühhoteraapia koolitusega (pereteraapia või kognitiiv-käitumisteraapia) psühholoogi abi.
Tervitades Lemme Haldre

Kas see arutelu oli kasulik?