Mure seksuaalsusega 03.08.05 / Seksuaalnõustaja

Külastaja küsib:

Tere

Olen 27 a.lltoodu tõttu pisut üksildasevõitu noormees ja minus süveneb järjest hirm, et ma olen seksuaalselt võimetu. Ühesõnaga miski pole minus suutnud siiani seksuaalset rahuldust tekitada. Võimalik, et minus on mingi fetišipisik sees – põnnipõlves tekitas isa suurte kummikute kandmine tugevat erektsiooni. Pea sama tunde tekitasid hiljem ka teised raskemad riided (vihmapüksid, kummikindad,...). Erektsiooni tekitas just eeskätt saavutatud turvatunne. Ajapikku on sellisest stimulaatorist tingitud erektsioon järjest jõuetumaks jäänud ja ma ei tunne selle järele ka vajadust. Erutavalt mõjus (ja mõjub veidi ka täna) see, kui nägin naisterahvast kõrgeid saapaid kandmas. Samas klassikalised lateksi-porno pildid jätavad mind suhteliselt külmaks. Seemnepurset on esinenud ainult öösiti läbi une vast umbes 1x kuus, viimasel ajal järjest harvemini.
Paar aastat tagasi läksin psühhiaatri-psühholoogi juurde. Teraapias käisin pool aastat, kus sai põhiliselt ärevushäirete põhjuseid otsitud. Kuna aga need olid enamasti alaväärsusest tingitud negatiivsed automaatmõtted, siis nende lahenduste juurde sai jõutud kiiresti. Liiati sai samas võetud ka antidepressante (ligi aasta aega, Cipralex), millede mõju polnud küll otseselt tuntav, kuid tagantjärgi mõeldes aitasid nad positiivsemale-optimistlikumale mõtlemisele kaasa vist küll.
Teraapia lõpu poole käisin fetišiküsimusega korra ka seksoloogi H. Toomsalu juures, kes uuris mu lapsepõlve suhteid vanematega ja koos jõudisme järeldusele, et vanemate läheduse puudumist korvasid nende (lõhnaga) riietusesemete kandmine, ning ta palus mul püüda taastada vanematega lähedus. See seletus tundus mulle igati loogiline, huvi fetišiasjade järele vähenes minimaalseks.
Ma jäin lootma, et suudan läheduse leida mõne neiuga, kuid see ei õnnestunud. Jääb puudu just see seksuaalne tõmme. Samas on aga ka imelik, et mul ei teki ka mingil muul viisil eneserahuldamise vajadust. Iseloom on mul pigem alalhoidlikult vanainimeselik, kui eale vastavalt "sarvi mahajooksev". Kõige hullem ongi aga see, et muidu läheb mu elu suhteliselt hästi ja kõrvaltvaatajaile paistan vist üsna terve, seltsiv ja elujõuline inimene - kõrgkool on lõpetatud, tööl läheb suht. hästi - eraelus olen aga üksi üsna saamatu. Igatsen väga tavalise elu ja paarisuhte järele, üksi olen lihtsalt jõuetu ehk vist taas depressiooni langemas.

Mida ma peaksin tegema? Septembri alguseks on mul meestearsti (dr. Punab) juurde aeg, sest end anaüüsides ja erinevaid artikleid lugedes tundub, et ehk oleks hormoonianalüüsiga õige mu füüsiline olukord järgi uurida. kas aga seda ülaltoodu põhjal tehakse? Ma ise lihtsalt ei leia enda juures midagi väga ebatavalist. Minust palju kinnisemad ja eraklikumad inimesed tegelevad kasvõi eneserahuldamisega, kuid ma ei tunne selle järgi vajadustki...

Ette tänades,
P. Tartust

Arst vastas:

dr Lemme Haldre

Psühholoog-psühhoterapeut, kliiniline seksuoloog

Erakliinik Elite

Tere P.
Alustasin vastamist lähtudes Teie kirja lõpust.
Arvan, et antud hetkel olekski kõige õigem tee teha hormonaalsed uuringud dr. M. Punabi juures. Kui selgub, et midagi on selles osas paigast ära, siis otsusate koos meestearstiga ravi üle. Samas on võimalus, et meestearst leiab, et olete terve.
Saan aru, et kõige rohkem igatsete inimlikku lähedust, soovite tavalist elu ja paarisuhet. Teie kirjast jääb mulle mulje, et olete siiani lähtunud nn. seksuaalse tõmbe otsimisest. Äkki tasuks ringi vaadata aga uue pilguga - keda tahaksite inimesena enda kõrval näha, kes pakuks turvatunnet ja kellega oleks lähedustunne suurem. Vahel tuleb seksuaalne tõmme alles hiljem. Ilmselt on ka partneritel erinevad eelistused.
Soovi korral võite pöörduda ka minu vastuvõtule, et neid asju koos arutada.
Tervitades Lemme Haldre

Kas see arutelu oli kasulik?