seksuaalsuse probleemid 09.12.21 / Seksuaalnõustaja

Külastaja küsib:

Mul on mure selline, et olen nüüdseks 11 aastat üksinda olnud. Kui ma alguses ei tahtnud seksist kuulda ega näha, tundsin ennast isegi kuidagi puhtana, siis nüüdseks kahjuks nõuab keha oma osa. Samuti olen jõudnud järeldusele, et mul diagnoositud depressiooni üks põhjustest võib olla just sekselu puudumine, sest see on ju üks inimese põhivajadusest väidetavalt. Kuid mul on võimatu partnerit leida, sest ma ei soovi nende soovituid ekstreemsusi teha, kõige vähem veel esialgu, kui ta mulle ikka täitsa võõras. Seksuaalsusega on mul eluaeg probleeme olnud, on olnud kaks elukaaslast ja ka nendega kooselu ajal on olnud pikki seksuaalelu pause, mis mulle väga hästi sobisid, sest igasugune huvi oli asja vastu kadunud. Esimesed kogemused selles valdkonnas ei olnud head, ilmselgelt polnud ma tol ajal veel selleks üldse valmis. Juhtusid need purjus peaga suvalistega, esimest korda 15 aastaselt mis oli minu jaoks väga suur pettumus, kahjuks aega tagasi pöörata ei saanud. Kasvatas mind vanaema, nii et kasvatus iseenesest oligi selline, et seks on rõve. Ja ma vist ei suudagi sellest mõttemallist kuidagi väljuda. Fantaasiates iseenesest olen ma väga julge, ihar, suurte orgasmidega jne, aga fantaasiateks need jäänud ongi. Muidugi kammitseb ka meeletu häbenemine, oma keha ja iseennast olen alati häbenenud. Kas peangi jääma siis üksi? Seks oli nooremana mul pigem mitte vajadus vaid püüd teenida välja mehe armastus, olla talle meele järele. Ka mehe ihuliige tundub mulle väga kole ja otse öeldes rõve ja hirmutav isegi mingil määral. Aga omasooihar ma ka ei ole, sest mõtetes ja lugedes või filmi vmt vaadates erutab mind ikkagi just mehe ihuliige, naise keha üldse mitte. Iseennast rahuldada ma ka nii väga ei oska, on üks selline suht tugev kliitori stimuleerimine erinevate pindade vastu, mis midagi nagu pakub, aga pigem jääb ikka nagu poolikuks, samas ikkagi rohkem, kui tavavahekord mehega. Mõned korrad elu jooksul olen ikka meestega ka mingi orgasmi moodi tunde saavutanud, aga ikka nagu jääks kuidagi poolikuks, nagu poolele teele hõljuma. Ja tegelikult mida vanemaks ma saan, seda väiksem võimalus on mul üldse kedagi leida, sest juba praegu tutvumistel eeldavad mehed, et selles vanuses olen ma juba väga kogenud, üks arvas, et kuna ma ülekaaluline ka, et paksukesed pidavat voodis eriti püüdlikud olema. Kuna ma olen selle koha pealt väga aus, ütlen alati tutvumise alguse ajal juba ära, et voodis mul midagi pakkuda ei ole ja ilmselgelt mingit kokkusaamist sellele ei järgnegi. Ja ma ei usu, et see ka aitaks, ma ei kujuta ettegi, millise inimesega ma suudaksin end nii vabalt tunda, et seks oleks tõesti selline nagu mu fantaasiates näiteks. Ja see et ma kohe algul ära ütlen, see ei ole minu ettekujutus, vaid nii ongi, kuna varasemad tutvused algasid alati alkoholijoobes, siis sain sellega hakkama, purjus peaga olen julgem ja flirdin ning oskasin meest nö hoovi tõmmata. Nüüd ma alkoholi ei joo, ja probleem joonistub selgelt välja, ma ei saa ka proovida, et ok joon siis esimene kord, saan suuremast häbelikkusest üle ja ehk siis saab mingit suhet edasi arendada, sest ainuke mis alkohol mulle praegu teeb on meeletu peavalu. Hetkel käisin ka ühega tutvumas, aga ta üldse ei meeldi mulle, välimuselt ja iseloom on ok, aga mõttemaailmad on meil ka väga erinevad ja ta intelligentsustase tundub ka minust all pool olevat, ja mulle meeldiks, kui mees minust targem. Kahjuks oma nende kompleksidega ja välimusega ma selliseid mehi enam ei püüa. Igatahes käisin ma temaga kohtamas ja mõtlesingi, et kui ma üldse veel seksi tahan, siis ma pean temaga ikka kuidagi leppima. Teistest ma samal ajal unistada ei oska, nii et hetkel ei tea, kas suudan sellega üldse hakkama kuidagi saada. Ja nüüd kohtumise ajal ka, kui ta näiteks käe mulle ümber pani, tõmbusin täiesti kangeks, no ei oska lihtsalt kuidagi olla. Ja see ei ole nüüd seotud sellega, et ta mulle tegelikult ei meeldi, vaid see ongi niimoodi kõigiga. Arvan vähemalt, sest ega ma selle 11 aasta jooksul eriti meeste rahvaste puudutustega kokku pole puutunud. Mõnikord jõulupeol vist tantsinud, siis kahe meessoost arsti juures käinud ja eks kallistas ka uusaasta ööl õnne soovides. Igakord ma tõmbusingi suht kangeks ja pingule ja ma ei oska ennast ise kuidagi aidata, et kuidas sellest häbist või kartusest või hirmust või seksi vastumeelsusest lahti saaksin, kuigi ksud käivad peale. Eriti segadust tekitav veel, et nagu ei taha ja nagu ikka tahad ka.
Oleks hea, kui saaksite mulle meilile vastata, sest ilmselt kiri tuli pikk, aga kui see võimalik pole, võite ka avalikult vastata. Ahaa, samas olin ma see veidrik, kes juba lasteaias poissi musitas ja sellega teistest erines. Kooli ajal narriti ka litsiks. Lugupidamisega !

Arst vastas:

dr Vladimir Vihljajev

Günekoloog

Meestekliinik Tallinnas

Tere! Väga hea, sügav ja südamlik kiri. Niimoodi oskab ainult naisterahvas väga tugeva vaimuga rääkida (mehed seda ei oska, lihtsalt ei ole antud!). Aga kuidas selles situatsioonist aidata – kindlasti pöörduda spetsialisti juurde, pigem seksuaal nõustaja, või psühholoogi või isegi seksuoloogi juurde, kes oskab kuulata ja leiab leevendust. Soovitan võtta ühendust (samm sammast) - Ester Väljaots Tallinnast (seksuaal nõustaja-psühholoog) või Mare Pruks Raplast (naistearst –seksuoloog), või Marie Abel – seksuoloog (Tallinn Mardi tn, seksuaal tervise liit).

Lugupidamisega ja soovin edu!

Kas see arutelu oli kasulik?