Norvasc 21.10.05 / Ravimid

Arst vastas:

dr Kalle Kurvits

Proviisor

Tartu Uus Apteek

Tere,

Norvasc (amlodipiin on hästitalutav). Platseeboga kontrollitud kliinilistes katsetes hüpertoonia- või stenokardiahaigetega olid kõige levinumateks kõrvaltoimeteks peavalu, tursed, väsimus, unisus, iiveldus, kõhuvalu, õhetus, südamepekslemine ja pearinglus.
Ravimi turustamise vältel on harva täheldatud järgmisi kõrvaltoimeid: alopeetsia, seedehäired, artralgia, jõuetus, seljavalu, düspepsia, düspnoe, igemete hüperplaasia, günekomastia, hüperglükeemia, impotentsus, urineerimissageduse tõus, leukopeenia, halb enesetunne, meeleolu häire, suukuivus, lihaskrampid, müalgia, perifeerne neuropaatia, pankreatiit, suurenenud higistamine, minestus, trombotsütopeenia, vaskuliit, ja nägemishäired. Paljude nende juhtude põhjuslik seos ei ole kindel.
Harva on tekkinud allergilised reaktsioonid, ka sügelus, lööve, angioödeem ja multiformne erütreem.
Väga harva (peamiselt samaaegse kolestaasiga) on teatatud hepatiidi, ikteruse ja maksaensüümide aktiivsuse tõusu tekkest. Mõnedel juhtudel, kus samaaegselt on kasutatud amlodipiini, on olnud vajalik hospitalisatsioon. Paljude juhtude põhjuslik seos ei ole kindel.
Nagu teiste kaltsiumkanalite blokaatorite puhul, on harva teatatud järgnevatest kõrvaltoimetest, mida ei ole võimalik eristada konkreetse haiguse tavalistest sümptomitest: müokardiinfarkt, südame rütmihäired (sh vatsakeste tahhükardia ja kodade fibrillatsioon) ja valu rindkeres.
Laboratoorsetes analüüsides ei ole täheldatud amlodipiini kasutamisega seotud kliiniliselt olulisi muutusi.
Üleannustamine. Inimeste puhul on tahtliku üleannustamise juhte vähe. Mõnikord on otstarbekas teha maoloputust. Senistel andmetel võib suur üleannustamine põhjustada ülemäärase perifeerse vasodilatsiooni, mistõttu tekib väljendunud ja tõenäoliselt kestev süsteemne hüpotoonia. Sellise seisundi tekkel on vajalik aktiivne südame-veresoonkonda toetav ravi, ka südame- ja hingamisfunktsioonide regulaarne monitooring, jäsemete ülestõstmine, ringleva vere mahu ning uriinierituse jälgimine. Veresoonte toonuse ja vererõhu taastamiseks võib kasutada vasokonstriktoreid, kui selleks ei ole vastunäidustusi. Veenisisene kaltsiumglükonaat võib aidata pöörata kaltsiumikanalite blokeerimise tagajärgi. Amlodipiin seondub ulatuslikult plasmavalkudega, mistõttu ei ole dialüüsitav.
Farmakoloogilised omadused. Amlodipiin on kaltsiumiioonide sisenemisinhibiitor (aeglase kanali blokaator või kaltsiumiooni antagonist), mis takistab kaltsiumiioonide transmembraanset transporti südame ja veresoonte silelihasrakkudesse.
Amlodipiini vererõhku alandav toime on tingitud veresoonte seinte silelihaste otsesest lõõgastamisest. Täpne mehhanism, kuidas amlodipiin leevendab stenokardiat, ei ole veel täielikult välja selgitatud, kuid on teada, et amlodipiin alandab isheemilist täiskoormust kahel järgneval viisil:
1) amlodipiin laiendab perifeerseid arterioole ja vähendab sellega totaalset perifeerset resistentsust (järelkoormust), mille vastu süda töötab. Kuna südame löögisagedus jääb samaks, vähendab alanenud järelkoormus südamelihase energiatarbimist ja hapnikuvajadust.
2) amlodipiini toimemehhanism hõlmab tõenäoliselt ka peamiste koronaararterite ja arterioolide laiendamist, seda nii normaal­setes kui isheemilistes piirkondades. See suurendab südamelihase hapnikuvarustust koronaarspasmi (Prinzmetal'i ehk variant­ne stenokar­dia) korral ja pärsib suitsetamisest tingitud koronaarset vasokonstriktsiooni.
Hüpertooniahaigetel tagab ühekordne annus ööpäevas kliiniliselt olulise vererõhu alanemise nii lamavas kui seisvas asendis 24-tunniks. Kuna preparaadi toime saabub aeglaselt, puudub amlodipiini kasutamisel ägeda hüpotoonia oht.
Stenokardia korral võimaldab amlodipiini ühekordne manustamine ööpäevas pikendada patsiendi üldist kehalise koormuse aega, stenokardia algusaega ja ST segmendi 1 mm-se depressiooni aega, ning vähendab nii stenokardiahoogude sagedust kui nitroglütseriini tablettide kasutamise vajadust.
In vitro uuringud on näidanud, et umbes 97,5% veres ringlevast amlodipiinist seondub plasmavalkudega.
Amlodipiini kasutamisel ei ole täheldatud metaboolseid kõrvaltoimeid ega muutusi plasmalipiidide osas, seega sobib amlodipiin kasutamiseks ka haigetele, kes kaasuvalt põevad astmat, diabeeti või podagrat.
Hemodünaamilised uuringud ning kehalistel harjutustel põhinevad kontrollitud kliinilised katsed NYHA klass II-IV südamepuudulikkusega patsientidega on näidanud, et amlodipiin ei põhjusta kliinilise seisundi halvenemist kehalise koormuse, vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni ja kliinilise sümptomite osas. IV klassi südamepuudulikkusega haigetega ei ole uuringuid teostatud.
Platseebo-kontrolliga uuring (PRAISE) NYHA klass III-IV südamepuudulikkusega haigetel, kes kasutasid digoksiini, diureetikumi ja AKE-inhibiitorit, näitas, et amlodipiin ei suurendanud riski suremusele või haigestumisele. Samas uuringus näidati, et patsientide grupis, kellel puudusid kliinilised sümptomid, mis viitaksid isheemiatõvele, vähenes amlodipiini kasutamisel märkimisväärselt nii suremus kui ka haigestumus/suremus nii kliiniliselt kui statistiliselt.

Kalle Kurvits

Kas see arutelu oli kasulik?