TAVANIC

Levofloksatsiini infusioonilahus on näidustatud järgnevate infektsioonide raviks täiskasvanutel (vt
lõigud 4.4 ja 5.1):

- olmetekkene pneumoonia,
- naha ja pehmete kudede tüsistunud infektsioonid.

Ravimit tohib kasutada ülalnimetatud infektsioonide korral ainult siis, kui nende infektsioonide
esmaseks raviks ei saa kasutada tavapäraselt soovitatavaid antibakteriaalseid ravimeid.

- püelonefriit ja kuseteede tüsistunud infektsioonid (vt lõik 4.4),
- krooniline bakteriaalne prostatiit,
- Siberi katku tekitajate sissehingamine: kokkupuutejärgne profülaktika ja ravi (vt lõik 4.4).

Antimikroobsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhiseid.

Tavanic infusioonilahust manustatakse aeglase intravenoosse infusioonina üks või kaks korda
ööpäevas. Ravimi annus sõltub infektsioonitüübist ja raskusastmest ning eeldatava infektsioonitekitatundlikkusest. Pärast algset intravenoosset manustamist, võib ravi Tavanic’uga jätkata suu kaudu
õhukese polümeerikattega tablettidega, vastavuses nende ravimi omaduse kokkuvõttega, kui seda
peetakse konkreetse patsiendi jaoks kohaseks. Parenteraalne ja suukaudne ravimvorm on
bioekvivalentsed, mistõttu annustamine on sarnane.

Tavanic’u annustamissoovitused on järgnevad:

Annustamine normaalse neerufunktsiooniga patsientidel (kreatiniini kliirens >50 ml/min)

Näidustus
Annustamisskeem ööpäevas
Ravi kestus1
(sõltuvalt raskusastmest)
(sõltuvalt raskusastmest)
Olmetekkene pneumoonia
500 mg üks või kaks korda ööpäevas
7...14 päeva
Püelonefriit
500 mg üks kord ööpäevas
7...10 päeva
Kuseteede tüsistunud
500 mg üks kord ööpäevas
7...14 päeva
infektsioonid
Krooniline bakteriaalne prostatiit
500 mg üks kord ööpäevas
28 päeva
Naha ja pehmete kudede
500 mg üks või kaks korda ööpäevas
7...14 päeva
tüsistunud infektsioonid
Katku tekitajate inhaleerimine
500 mg üks kord ööpäevas
8 nädalat
1 Ravi kestuse hulka arvatakse veenisisese ja suukaudse ravi kestus. Veenisiseselt ravilt suukaudsele
ravile ülemineku aeg sõltub kliinilisest seisundist, tavaliselt on see 2...4 päeva.

Eripopulatsioonid

Kahjustatud neerufunktsioon (kreatiniini kliirens ≤50 ml/min)


Annustamisskeem
250 mg/24 t
500 mg/24 t
500 mg/12 t
Kreatiniini kliirens
esimene annus 250 mg
esimene annus 500 mg
esimene annus 500 mg
50...20 ml/min
seejärel 125 mg/24 t
seejärel 250 mg/24 t
seejärel 250 mg/12 t
19...10 ml/min
seejärel 125 mg/48 t
seejärel 125 mg/24 t
seejärel 125 mg/12 t
<10 ml/min (k.a
seejärel 125 mg/48 t
seejärel 125 mg/24 t
seejärel 125 mg/24 t
hemodialüüs ja PAPD)1
1 Pärast hemodialüüsi või pidevat ambulatoorset peritoneaaldialüüsi (PAPD) ei ole täiendavate annuste
manustamine vajalik.

Maksafunktsiooni kahjustus
Annuse kohandamine ei ole vajalik, sest levofloksatsiin ei metaboliseeru maksas olulisel määral ning
eritub põhiliselt neerude kaudu.

Eakad
Eakatel patsientidel on annuste kohandamine vajalik ainult neerufunktsiooni häirete korral (vt lõik 4.4,
„Tendiniit ja kõõluse rebend“ ja „QT-intervalli pikenemine“).

Lapsed
Tavanic on vastunäidustatud lastele ja kasvueas noorukitele (vt lõik 4.3).

Tavanic infusioonilahus on ette nähtud ainult aeglaseks intravenoosseks infusiooniks; seda
manustatakse üks või kaks korda ööpäevas. Tavanic infusioonilahuse infusiooniaeg peab 250 mg
manustamisel olema vähemalt 30 minutit ja 500 mg puhul 60 minutit (vt lõik 4.4).

Sobimatus vt lõik 6.2 ja sobimatus teiste infusioonilahustega vt lõik 6.6.

Levofloksatsiini infusioonilahust ei tohi kasutada järgmistel juhtudel:
- ülitundlikkus levofloksatsiini, teiste kinoloonide või lõigus 6.1 loetletud mistahes abiainete
suhtes;
- epilepsiaga patsiendid;
- varasem kõõluskahjustus seoses fluorokinoloonide manustamisega;
- lapsed ja kasvueas noorukid;
- rasedus;
- imetamine.

Metitsilliin-resistentne S. aureus on tõenäoliselt resistentne fluorokinoloonide, k.a levofloksatsiini
suhtes. Seetõttu ei soovitata levofloksatsiini teadaoleva MRSA-infektsiooni või selle kahtluse korral,
välja arvatud siis, kui laboratoorsed analüüsid on kinnitanud tekitaja tundlikkust levofloksatsiinile (ja
MRSA-infektsiooni raviks tavapäraselt soovitatavad antibakteriaalsed ravimid ei ole sobivad).

Kuseteede infektsioonide kõige sagedasema tekitaja, E. coli, resistentsus fluorokinoloonide suhtes
varieerub Euroopa Liidu piires. Ravimit määrates tuleb arvestada E. coli piirkondliku resistentsusega
fluorokinoloonide suhtes.

Katkutekitajate sissehingamine. Kasutamine inimeste raviks põhineb Bacillus anthracis’e
tundlikkusandmetel in vitro ning loomkatsetel ja inimuuringute piiratud andmetel. Raviarst peab
lähtuma kohalikust ja/või rahvusvahelisest konsensusdokumendist katku ravi kohta.

Infusiooniaeg
Tuleb järgida Tavanic infusioonilahuse soovituslikku infusiooniaega, mis 250 mg manustamisel on
vähemalt 30 minutit ja 500 mg puhul vähemalt 60 minutit. Ofloksatsiini kohta on teada, et infusiooni
ajal võib tekkida tahhükardia ja ajutine vererõhu langus. Harva võib väljendunud vererõhu languse
tõttu tekkida tsirkulaarne kollaps. Kui levofloksatsiini (ofloksatsiini L-isomeer) infusioonilahuse
manustamise ajal tekib märgatav vererõhu langus, tuleb infusioon kohe katkestada.

Naatriumisisaldus
Ravim sisaldab 7,8 mmol naatriumi 50 ml lahuse kohta ja 15,8 mmol (363 mg) 100 ml lahuse kohta.
Sellega tuleb arvestada kontrollitud naatriumisisaldusega dieedil olevate patsientide puhul.

Tendiniit ja kõõluserebend
Harva võib tekkida tendiniit. Enamasti on haaratud Achilleuse kõõlus ning võib tekkida
kõõluserebend. Tendiniit ja kõõluserebend, mõnikord mõlemapoolne, võib tekkida 48 tunni jooksul
pärast ravi alustamist levofloksatsiiniga ja seda on täheldatud mitme kuu möödumisel ravi
lõpetamisest. Tendiniidi ja kõõluserebendi oht on suurem patsientidel vanuses üle 60 aasta, kui
ööpäevane annus on 1000 mg ja kortikosteroididega ravitavatel patsientidel. Selliseid patsiente tuleb
ravi ajal levofloksatsiiniga hoolikalt jälgida. Kõik patsiendid peaksid konsulteerima oma arstiga
tendiniidi sümptomite tekkimisel. Tendiniidi kahtluse korral tuleb ravi levofloksatsiiniga koheselt
katkestada ning kahjustatud kõõlust asjakohaselt ravida (nt immobiliseerimine) (vt lõigud 4.3 ja 4.8).

Clostridium difficile’st põhjustatud haigus
Ravi ajal levofloksatsiiniga või pärast seda (sh mitu nädalat pärast ravi lõpetamist) tekkinud
kõhulahtisuse põhjustajaks, eriti kui see on raskekujuline, püsiv ja/või verine, võib olla Clostridium
difficile. Clostridium difficile põhjustatud haiguse raskusaste võib varieeruda kergest kuni
eluohtlikuni; kõige raskem vorm on pseudomembranoosne koliit (vt lõik 4.8). Seetõttu on tähtis
arvestada selle diagnoosi võimalusega patsientidel, kellel ravi ajal levofloksatsiiniga või pärast seda
tekib tõsine kõhulahtisus. Clostridium difficile põhjustatud haiguse või selle kahtluse korral tuleb
levofloksatsiini manustamine otsekohe peatada ja alustada viivitamatult asjakohast ravi.
Sooleperistaltikat pärsivad ravimid on selles kliinilises olukorras vastunäidustatud.

Krambivalmidusega patsiendid
Kinoloonid võivad alandada krambiläve ja krampe esile kutsuda. Levofloksatsiin on vastunäidustatud
patsientidele, kelle anamneesis on epilepsia (vt lõik 4.3), ning sarnaselt teistele kinoloonidele tuleb
seda äärmise ettevaatlikkusega manustada krambivalmidusega patsientidele või kaasuva ravi korral
ravimitega, mis alandavad krambiläve, nt teofülliin (vt lõik 4.5). Konvulsiivsete krampide korral (vt
lõik 4.8) tuleb ravi levofloksatsiiniga katkestada.

Glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi puudulikkusega patsiendid
Patsientidel, kellel on latentsed või avaldunud defektid glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi aktiivsuses,
võivad ravi ajal antibakteriaalsete kinoloonidega tekkida hemolüütilised reaktsioonid. Nende
patsientide ravimisel levofloksatsiiniga peab regulaarselt kontrollima hemolüüsi võimalikku teket.

Neerukahjustusega patsiendid
Levofloksatsiin eritub põhiliselt neerude kaudu, mistõttu tuleb neerukahjustusega patsientidel
Tavanic’u annust kohandada (vt lõik 4.2).

Ülitundlikkusreaktsioonid
Levofloksatsiin võib põhjustada tõsiseid, potentsiaalselt fataalseid ülitundlikkusreaktsioone (nt
angioödeemist kuni anafülaktilise šokini), üksikjuhtudel pärast esimest annust (vt lõik 4.8). Patsiendid
peavad kohe ravi katkestama ja võtma ühendust oma arsti või erakorralise meditsiiniabi osakonna
arstiga, kes alustab asjakohase erakorralise raviga.

Raskekujulised villilised reaktsioonid
Levofloksatsiiniga on täheldatud raskekujulise villilise nahareaktsiooni juhte nagu Stevensi-Johnsoni
sündroom või toksiline epidermise nekrolüüs (vt lõik 4.8). Naha ja/või limaskesta reaktsioonide
tekkimisel peavad patsiendid otsekohe arstiga ühendust võtma, enne kui jätkavad ravi.

Düsglükeemia
Sarnaselt teiste kinoloonidega on täheldatud vereglükoosi kõikumisi, k.a hüpoglükeemiat ja
hüperglükeemiat, tavaliselt diabeediga patsientidel, kes saavad samaaegset ravi suukaudsete
suhkurtõve ravimitega (nt glibenklamiid) või insuliiniga. Teatatud on hüpoglükeemilise kooma
juhtudest. Diabeediga patsientidel on soovitatav hoolikalt jälgida vere glükoositaset (vt lõik 4.8).

Fotosensibilisatsiooni ennetamine
Levofloksatsiiniga on täheldatud fotosensibilisatsiooni (vt lõik 4.8). Patsientidel on soovitatav vältida
põhjendamatud viibimist tugeva päikesevalguse või kunstliku UV-kiirguse käes (nt kvartslambid,
solaarium) ravi ajal ja 48 tundi pärast ravi lõppu, et vältida fotosensibilisatsiooni teket.

K-vitamiini antagonistidega ravitavad patsiendid
Patsientidel, kes saavad samaaegset ravi levofloksatsiini ja K-vitamiini antagonistidega (nt varfariin),
peab protrombiiniaja (PT/INR) võimaliku pikenemise ja/või veritsusohu tõttu jälgima protrombiini
aega (vt lõik 4.5).

Psühhootilised reaktsioonid
Kinoloonidega, k.a levofloksatsiiniga ravitavatel patsientidel on täheldatud psühhootilisi reaktsioone.
Väga harvadel juhtudel on need arenenud suitsidaalseteks mõteteks ja ennastohustavaks käitumiseks -mõnikord isegi pärast levofloksatsiini üksikannuse manustamist (vt lõik 4.8). Kui patsiendil
täheldatakse nimetatud sümptomeid, tuleb levofloksatsiini manustamine katkestada ning kasutusele
võtta asjakohased meetmed. Psühhoosiga patsientide või varasemalt psühhiaatrilist haigust põdenud
patsientide ravimisel levofloksatsiiniga peab olema ettevaatlik.

QT-intervalli pikenemine
Fluorokinoloone, sh levofloksatsiini, tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel on teadaolevad
QT-intervalli pikenemise ohutegurid, nt:
- kaasasündinud pikk QT-intervall;
- kaasuvate ravimite kasutamine, millel on QT-intervalli pikendav toime (nt IA ja III klassi
antiarütmikumid, tritsüklilised antidepressandid, makroliidid, antipsühhootikumid);
- elektrolüütide sisalduse korrigeerimata kõrvalekalle (nt hüpokaleemia, hüpomagneseemia);
- südamehaigused (nt südamepuudulikkus, müokardiinfarkt, bradükardia).
Eakad patsiendid ja naised võivad olla tundlikumad QT-intervalli pikendavate ravimite suhtes.
Seetõttu peab olema ettevaatlik fluorokinoloonide, k.a levofloksatsiini kasutamisel selles
populatsioonis (vt lõigud 4.2 Eakad, 4.5, 4.8 ja 4.9).

Perifeerne neuropaatia
Fluorokinoloonidega, sh levofloksatsiiniga ravitavatel patsientidel on täheldatud sensoorset ja
sensomotoorset perifeerset neuropaatiat, mis võib tekkida kiiresti (vt lõik 4.8). Neuropaatia
sümptomite ilmnemisel tuleb ravi levofloksatsiiniga katkestada, et vähendada pöördumatu kahjustuse
tekkeohtu.

Maksa ja sapiteede häired
Levofloksatsiiniga on täheldatud maksanekroosi kuni fataalse maksapuudulikkuseni, peamiselt
kaasuva raskekujulise haigusega patsientidel, nt sepsis (vt lõik 4.8). Patsiente tuleb teavitada
vajadusest ravi katkestada ja võtta ühendust oma arstiga, kui ilmnevad maksahaiguse nähud ja
sümptomid, nagu anoreksia, kollatõbi, uriini tume värvus, sügelus või kõhu valulikkus.

Myasthenia gravis’e ägenemine
Fluorokinoloonid, sh levofloksatsiin, pärsivad neuromuskulaarset aktiivsust ja võivad süvendada
lihasnõrkust Myasthenia gravis’ega patsientidel. Turuletulekujärgseid tõsiseid kõrvaltoimeid
Myasthenia gravis’ega patsientidel, sh surm ja toetava ventilatsiooni vajadus, on seostatud
fluorokinoloonide kasutamisega. Teadaoleva Myasthenia gravis’ga patsientidele ei soovitata
levofloksatsiini.

Nägemishäired
Nägemishäire või mistahes silmakahjustuse tekkides tuleb kohe nõu pidada silmaarstiga (vt lõigud 4.7
ja 4.8).

Superinfektsioon
Levofloksatsiini kasutamine, eriti pikaajaline, võib põhjustada mittetundlike mikroorganismide
vohamist. Kui ravi ajal tekib superinfektsioon, tuleb kasutusele võtta asjakohased meetmed.

Mõju laboratoorsetele analüüsidele
Levofloksatsiiniga ravitavatel patsientidel võib opiaatide määramine uriinis anda valepostiivse
tulemuse. Positiivne sõeluuringu tulemus opiaadile vajab kinnitamist spetsiifilisema meetodiga.

Levofloksatsiin võib pidurdada Mycobacterium tuberculosis'e kasvu ja võib seetõttu anda
valenegatiivse tulemuse tuberkuloosi bakterioloogilises diagnostikas.

Teiste ravimite toime Tavanic'ule

Teofülliin, fenbufeen või samalaadsed mittesteroidsed põletikuvastased ained
Kliinilistes uuringutes ei ole leitud farmakokineetilisi koostoimeid levofloksatsiini ja teofülliini vahel.
Kinoloonide ning teofülliini, mittesteroidsete põletikuvastaste ainete ning teiste krambiläve alandavate
ravimite koosmanustamine võib siiski märkimisväärselt suurendada krambivalmidust. Fenbufeeni
mõjul suurenes levofloksatsiini kontsentratsioon ligikaudu 13%, võrreldes kontsentratsiooniga
monoteraapia korral.

Probenetsiid ja tsimetidiin
Probenetsiid ja tsimetidiin mõjutavad statistiliselt oluliselt levofloksatsiini eritumist. Tsimetidiin
vähendas levofloksatsiini eritumist neerude kaudu 24% ja probenetsiid 34%. See on tingitud sellest, et
mõlemad ravimid on võimelised blokeerima levofloksatsiini eritumist neerutorukestes.
Uuringuannuste puhul leitud statistiliselt olulised kineetilised erinevused ei oma tõenäoliselt kliinilist
tähtsust. Ettevaatlik tuleb olla levofloksatsiini manustamisel koos ravimitega, mis mõjutavad
tubulaarset sekretsiooni neerudes, nt probenetsiid või tsimetidiin, eriti neerukahjustusega patsientidel.

Muu oluline teave
Kliinilise farmakoloogia uuringutes on tuvastatud, et koosmanustamine järgnevate ravimitega ei
mõjutanud levofloksatsiini farmakokineetikat kliiniliselt olulisel määral: kaltsiumkarbonaat, digoksiin,
glibenklamiid, ranitidiin.

Tavanic’u toime teistele ravimitele

Tsüklosporiin
Tsüklosporiini poolväärtusaeg pikenes levofloksatsiiniga koosmanustamisel 33%.

K-vitamiini antagonistid
Levofloksatsiini ja K-vitamiini antagonistidega (nt varfariin) ravitud patsientidel on täheldatud
hüübivuse aeglustumist (PT/INR) ja/või veritsust, mis mõnikord võib olla raskekujuline. Seetõttu tuleb
samaaegsel ravil levofloksatsiini ja K-vitamiini antagonistidega jälgida patsientide hüübivusnäitajaid
(vt lõik 4.4).

Ravimid, mis teadaolevalt pikendavad QT-intervalli
Levofloksatsiini, nagu ka teisi fluorokinoloone, tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kes
tarvitavad ravimeid, millel on teadaolev QT-intervalli pikendav toime (nt IA ja III klassi
antiarütmikumid, tritsüklilised antidepressandid, makroliidid, antipsühhootikumid) (vt lõik 4.4, QT-
intervalli pikenemine).

Muu oluline teave
Farmakokineetilise koostoime uuringus ei mõjutanud levofloksatsiin teofülliini (so CYP1A2 substraat)
farmakokineetikat, mis viitab sellele, et levofloksatsiin ei ole CYP1A2 inhibiitor.

Rasedus
Andmed levofloksatsiini kasutamise kohta rasedatel on piiratud. Loomkatsed ei näita otsest või
kaudset kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Inimuuringu andmete puudumisel ning
arvestades kasvava organismi koormustkandvate kõhrede kahjustuse tekkeohtu fluorokinoloonide
toimel, ei tohi levofloksatsiini rasedatel kasutada (vt lõigud 4.3 ja 5.3).

Imetamine
Tavanic on vastunäidustatud imetavatele naistele. Levofloksatsiini eritumise kohta rinnapiima on
andmed ebapiisavad; teised fluorokinoloonid siiski erituvad rinnapiima. Inimuuringu andmete
puudumisel ning arvestades kasvava organismi koormustkandvate kõhrede kahjustuse tekke ohtu
fluorokinoloonide toimel, ei tohi levofloksatsiini imetavatel naistel kasutada (vt lõigud 4.3 ja 5.3).

Fertiilsus
Levofloksatsiin ei kahjustanud rottide fertiilsust või reproduktsioonivõimet.

Mõned kõrvaltoimed (nt pearinglus/vertiigo, unisus, nägemishäired) võivad vähendada patsiendi
kontsentreerumisvõimet ja reaktsioonikiirust ning seetõttu põhjustada ohtu olukordades, kus need
võimed on eriti olulised (nt autojuhtimine või masinatega töötamine).

Järgnev informatsioon põhineb kliinilistel uuringutel, milles osales üle 8300 patsiendi, ning ulatuslikul
turuletulekujärgsel kogemusel.

Kõrvaltoimete sagedusrühmad tabelis on määratletud kokkuleppeliselt järgnevalt: väga sage (≥1/10),
sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100), harv (≥1/10 000 kuni <1/1000), väga harv
(<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).
Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed esitatud raskusastme vähenemise järjekorras.

Organsüsteemi Sage
Aeg-ajalt
Harv
Teadmata (ei saa
klass
(≥1/100 kuni
(≥1/1000 kuni
(≥1/10000 kuni
hinnata
<1/10 )
<1/100)
<1/1000)
olemasolevate
andmete alusel)
Infektsioonid ja

Seeninfektsioon

infestatsioonid
sh Candida
infektsioon
Patogeenide
resistentsus
Vere ja

Leukopeenia
Trombotsütopeenia
Pantsütopeenia
lümfisüsteemi
Eosinofiilia
Neutropeenia
Agranulotsütoos
häired
Hemolüütiline
aneemia
Immuunsüsteemi

Angioödeem
Anafülaktiline šokka
häired
Ülitundlikkus (vt lõik Anafülaktoidne
4.4)
šokka (vt lõik 4.4)
Ainevahetus- ja

Anoreksia
Hüpoglükeemia, eriti
Hüperglükeemia,
toitumishäired
diabeediga
Hüpoglükeemiline
patsientidel (vt lõik
kooma (vt lõik 4.4)
4.4)
Psühhiaatrilised Insomnia
Ärevus
Psühhootilised
Psühhootilised
häired
Segasusseisund reaktsioonid (koos
häired koos
Närvilisus
hallutsinatsioonidega, iseendale ohtliku

paranoiaga)
käitumisega sh
Depressioon
suitsiidimõtted või
Agiteeritus
suitsiidikatse (vt
Ebatavalised unenäod lõik 4.4)
Õudusunenäod

Närvisüsteemi
Peavalu
Unisus
Tõmblus (vt lõigud
Perifeerne
häired
Pearinglus
Treemor
4.3 ja 4.4)
sensoorne
Düsgeusia
Paresteesia
neuropaatia (vt lõik
4.4)
Perifeerne
sensoorne motoorne
neuropaatia (vt lõik
4.4)
Parosmia sh
anosmia
Düskineesia
Organsüsteemi Sage
Aeg-ajalt
Harv
Teadmata (ei saa
klass
(≥1/100 kuni
(≥1/1000 kuni
(≥1/10000 kuni
hinnata
<1/10 )
<1/100)
<1/1000)
olemasolevate
andmete alusel)
Ekstrapüramidaal-
häire
Ageusia
Sünkoop
Healoomuline
intrakraniaalne
hüpertensioon
Silma


Nägemishäired nagu
Mööduv
kahjustused
ähmane nägemine (vt nägemiskadu (vt
lõik 4.4)
lõik 4.4)
Kõrva ja

Vertiigo
Tinnitus
Kurtus
labürindi
Kuulmiskahjustus
kahjustused
Südame häired


Tahhükardia,
Ventrikulaarne
Südamepekslemine
tahhükardia, mis
võib lõppeda
südameseiskusega,
Ventrikulaarne
arütmia ja torsade
de pointes (enamasti
täheldatud QT
pikenemise
riskiteguritega
patsientidel)
EKG-s QT-intervalli
pikenemine (vt
lõigud 4.4 ja 4.9)
Vaskulaarsed
Flebiit

Hüpotensioon

häired


Respiratoorsed,

Düspnoe

Bronhospasm
rindkere ja
Allergiline
mediastiinumi
pneumoniit
häired
Seedetrakti
Diarröa
Kõhuvalu

Hemorraagiline
häired
Oksendamine
Düspepsia
diarröa, mis väga
Iiveldus
Flatulents
harvadel juhtudel
Kõhukinnisus
võib viidata
enterokoliidile, sh
pseudo-
membranoosne
koliit (vt lõik 4.4)
Pankreatiit
Maksa ja
Maksaensüümide
Bilirubiini-

Ikterus ja
sapiteede häired aktiivsuse tõus
sisalduse tõus
raskekujuline
(ALAT/ASAT,
veres
maksakahjustus, sh
aluseline fosfataas,
fataalsed ägeda
GGT)
maksapuudulikkuse
juhud, peamiselt
kaasuva
raskekujulise
Organsüsteemi Sage
Aeg-ajalt
Harv
Teadmata (ei saa
klass
(≥1/100 kuni
(≥1/1000 kuni
(≥1/10000 kuni
hinnata
<1/10 )
<1/100)
<1/1000)
olemasolevate
andmete alusel)
haigusega
patsientidel (vt lõik
4.4)
Hepatiit
Naha ja

Lööve

Toksiline
nahaaluskoe
Sügelus
epidermise
kahjustused b
Urtikaaria
nekrolüüs
Hüperhidroos
Stevensi-Johnsoni
sündroom
Multiformne
erüteem
valgustundlikkus-
reaktsioon (vt lõik
4.4)
Leukotsütoklastiline
vaskuliit
Stomatiit
Lihas-skeleti ja

Artralgia
Kõõluste kahjustused Rabdomüolüüs
sidekoe
Müalgia
(vt lõigud 4.3 ja 4.4)
Kõõluserebend (nt
kahjustused

sh tendiniit (nt
Achilleus’e kõõlus)
Achilleus’e kõõlus)
(vt lõigud 4.3 ja 4.4)
Lihasnõrkus, mis võib Sidemerebend
olla eriti oluline
Lihasrebend
Myasthenia gravis’ga Artriit
patsientidel (vt lõik

4.4)
Neerude ja

Kreatiniini-
Äge neerupuudulikkus
kuseteede häired
sisalduse tõus
(nt tingituna
veres
interstitsiaalsest
nefriidist)
Üldised häired ja Süstekoha
Asteenia
Püreksia
Valu (sh selja,
manustamiskoha reaktsioon (valu,


rindkere ja käte-
reaktsioonid
punetus)
jalgade valu)
a Anafülaktilised ja anafülaktoidsed reaktsioonid võivad tekkida isegi pärast esimest annust.
b Limaskesta-nahareaktsioonid võivad mõnikord tekkida isegi pärast esimest annust.

Muud kõrvaltoimed, mida seostatakse fluorokinoloonide manustamisega:
- porfüüria ägenemine porfüüriaga patsientidel.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Toksilisuse loomkatsete või terapeutilisi annuseid ületavate annustega tehtud kliinilise farmakoloogia
uuringute põhjal võib Tavanic infusioonilahuse üleannustamise olulisemate ilmingutena eeldada
kesknärvisüsteemi sümptomeid, nagu segasus, pearinglus, teadvusehäired ja krambid, QT-intervalli
pikenemine.

Turuletulekujärgselt on täheldatud toimeid kesknärvisüsteemile sh segasusseisund, tõmblused,
hallutsinatsioonid ja treemor.

Üleannustamise korral on ravi sümptomaatiline. Tuleb jälgida QT-intervalli võimalikku pikenemist
EKG-s. Hemodialüüs, sh peritoneaaldialüüs ja PAPD ei ole efektiivsed levofloksatsiini organismist
eemaldamisel. Spetsiifiline antidoot puudub.

Farmakoterapeutiline rühm: fluorokinoloonid
ATC kood: J01MA12.

Levofloksatsiin on sünteetiline fluorokinoloonrühma antibiootikum, ratseemilise toimeaine,
ofloksatsiini S (-) enantiomeer.

Toimemehhanism
Fluorokinoloonrühma bakteritsiidse antibiootikumina mõjutab levofloksatsiin DNA-DNA-güraasi
kompleksi ning IV topoisomeraasi.

Farmakokineetika ja farmakodünaamika suhe
Levofloksatsiini bakteritsiidse toime tugevus sõltub maksimaalse seerumkontsentratsiooni (C
) või
max
kontsentratsioonikõvera aluse pindala (AUC) suhtest minimaalsest inhibeerivasse kontsentratsiooni
(MIK).

Resistentsuse tekkemehhanism
Resistentsus levofloksatsiinile tekib toime sihtmärgi järk-järgulise mutatsiooniprotsessina mõlemat
tüüpi II topoisomeraasis, DNA güraasis ja IV topoisomeraasis. Tundlikkust levofloksatsiinile võivad
mõjutada ka teised resistentsusmehhanismid nagu läbivusbarjäärid (sage Pseudomonas aeruginosa
korral) ja väljavoolumehhanismid.

Levofloksatsiini ja teiste fluorokinoloonide vahel on täheldatud ristresistentsust. Tulenevalt
toimemehhanismist ei ole üldiselt ristresistentsust levofloksatsiini ja teiste klasside antibakteriaalsete
ravimite vahel.

Murdepunktid
EUCAST soovitatud levofloksatsiini MIK murdepunktid, mis eristavad tundlikku mikroorganismi
mõõdukalt tundlikust ja mõõdukalt tundlikku resistentsest mikroorganismist, on esitatud allolevas
MIK määramistulemuste (mg/l) tabelis

EUCAST kliinilised MIK murdepunktid levofloksatsiinile (versioon 2.0, 2012-01-01):

Patogeen
Tundlikkus
Resistentsus
Enterobacteriacae
≤1 mg/l
>2 mg/l
Pseudomonas spp.
≤1 mg/l
>2 mg/l
Acinetobacter spp.
≤1 mg/l
>2 mg/l
Staphylococcus spp.
≤1 mg/l
>2 mg/l
S. pneumoniae 1
≤2 mg/l
>2 mg/l
Streptococcus A, B, C, G
≤1 mg/l
>2 mg/l
H. influenzae 2, 3
≤1 mg/l
>1 mg/l
M. catarrhalis 3
≤1 mg/l
>1 mg/l
Mitte-liigilised murdepunktid 4
≤1 mg/l
>2 mg/l
1 Levofloksatsiini murdepunktid seonduvad suureannuselise raviga.
2 Võib esineda vähest resistentsust fluorokinoloonile (tsiprofloksatsiini MIK 0,12…0,5 mg/l), kuid
puuduvad tõendid selle resistentsuse kliinilise olulisuse kohta H. influenzae põhjustatud hingamisteede
infektsiooni korral.
3 Tüved, mille MIK on üle tundlikkuse murdepunkti, on väga haruldased või neist ei ole veel teatatud.
Iga sellise tüve identifitseerimist ning tundlikkuse määramist tuleb korrata ja kui tulemus leiab
kinnitust, tuleb see tüvi saata referentlaborisse. Kuni praegust resistentsuse murdepunkti kinnitatult
ületava MIK-ga isoleeritud tüvede kliiniline ravivastus ei ole tõendatud, tuleb need lugeda
resistentseteks.
4 Murdepunkt kohaldub suukaudsele annusele 500 mg x 1 kuni 500 mg x 2 ja intravenoossele annusele
500 mg x 1 kuni 500 mg x 2.

Teatud liikide resistentsuse levimus võib varieeruda geograafiliselt ja ajaliselt, mistõttu on soovitav
kohalik teave resistentsuse kohta, eriti raskete infektsioonide ravimisel. Vajadusel tuleb konsulteerida
eksperdiga, kui kohalik resistentsuse levimus on selline, et ravimi kasulikkus vähemalt mõnede
infektsioonitüüpide puhul on küsitav.

Tavapärased tundlikud liigid

Aeroobsed grampositiivsed bakterid
Bacillus anthracis
Staphylococcus aureus metitsilliin tundlik
Staphylococcus saprophyticus
Streptococci, grupp C ja G
Streptococcus agalactiae
Streptococcus pneumoniae
Streptococcus pyogenes

Aeroobsed gramnegatiivsed bakterid
Eikenella corrodens
Haemophilus influenzae
Haemophilus para-influenzae
Klebsiella oxytoca
Moraxella catarrhalis
Pasteurella multocida
Proteus vulgaris
Providencia rettgeri

Anaeroobsed bakterid
Peptostreptococcus

Muud
Chlamydophila pneumoniae
Chlamydophila psittaci
Chlamydia trachomatis
Legionella pneumophila
Mycoplasma pneumoniae
Mycoplasma hominis
Ureaplasma urealyticum

Liigid, mille puhul omandatud resistentsus võib osutuda probleemiks

Aeroobsed grampositiivsed bakterid
Enterococcus faecalis
Staphylococcus aureus metitsilliin tundlik #
Koagulaasnegatiivne Staphylococcus spp

Aeroobsed gramnegatiivsed bakterid
Acinetobacter baumannii
Citrobacter freundii
Enterobacter aerogenes
Enterobacter cloacae
Escherichia coli
Klebsiella pneumoniae
Morganella morganii
Proteus mirabilis
Providencia stuartii
Pseudomonas aeruginosa
Serratia marcescens

Anaeroobsed bakterid
Bacteroides fragilis

Algselt resistentsed tüved

Aeroobsed grampositiivsed bakterid
Enterococcus faecium

# Metitsilliin-resistentne S. aureus on tõenäoliselt resistentne fluorokinoloonidele, k.a
levofloksatsiinile.

Imendumine
Suukaudselt manustatud levofloksatsiin imendub kiiresti ja peaaegu täielikult ning saavutab
maksimaalse plasmakontsentratsiooni 1...2 tunni jooksul. Absoluutne biosaadavus on 99%...100%.

Toidul on vähene mõju levofloksatsiini imendumisele.

Püsitasakaalu kontsentratsioon saavutatakse 48 tunni jooksul pärast 500 mg manustamist üks või kaks
korda päevas.

Jaotumine
Ligikaudu 30%...40% levofloksatsiinist seondub plasmavalkudega.

Levofloksatsiini keskmine jaotusruumala pärast 500 mg ühekordset ja korduvat manustamist on
ligikaudu 100 l, mis viitab ulatuslikule jaotumisele kudedes.

Penetratsioon kudedesse ja kehavedelikesse:
Levofloksatsiin tungib bronhide limaskesta, epiteeliga piirnevatesse vedelikesse,
alveolaarmakrofaagidesse, kopsukoesse, nahka (vedelik villides), eesnäärmekoesse ja uriini.
Levofloksatsiin tungib halvasti tserebrospinaalvedelikku.

Biotransformatsioon
Levofloksatsiin metaboliseerub väga vähesel määral, peamisteks metaboliitideks on
desmetüül-levofloksatsiin ja levofloksatsiini N-oksiid. Need metaboliidid moodustavad <5% annusest
ja erituvad uriiniga. Levofloksatsiin on stereokeemiliselt stabiilne ega allu kimeerilisele inversioonile.

Eritumine
Pärast levofloksatsiini suukaudset ja intravenoosset manustamist puhastub vereplasma sellest
suhteliselt aeglaselt (t : 6...8 h). Põhiosa manustatud annusest ( >85%) eritub neerude kaudu.
½

Levofloksatsiini keskmine üldkliirens 500 mg ühekordse manustamise järgselt on 175+/- 29,2 ml/min.

Levofloksatsiini farmakokineetika pärast suukaudset ja intravenoosset manustamist oluliselt ei erine,
mistõttu on suukaudne ja intravenoosne manustamisviis vahetatavad.

Lineaarsus
Levofloksatsiini farmakokineetika on lineaarne annusvahemikus 50...1000 mg.

Eripopulatsioonid

Neerupuudulikkusega patsiendid
Neerukahjustus mõjutab levofloksatsiini farmakokineetikat. Neerufunktsiooni langusega väheneb
eliminatsioon ja kliirens neerude kaudu ning suureneb eliminatsiooni poolväärtusaeg.

Farmakokineetika neerupuudulikkuse korral pärast ühekordset suukaudset annust 500 mg

Cl
[ml/min]
< 20
20...49
50...80
cr
Cl
[ml/min]
13
26
57
R
t
[t]
35
27
1/2

Eakad patsiendid
Levofloksatsiini farmakokineetika noortel ja eakatel patsientidel oluliselt ei erine, välja arvatud
kreatiniini kliirensiga seotud erinevused.

Soolised erinevused
Mees- ja naissoost patsientide eraldi analüüs näitas marginaalseid soolisi erinevusi levofloksatsiini
farmakokineetikas. Nende sooliste erinevuste kliinilise olulisuse kohta ei ole tõendeid.

Ühekordse toksilise annuse, korduvtoksilise, kartsinogeensuse ja reproduktsioonitoksilisuse
mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Levofloksatsiin ei põhjustanud rottidel fertiilsuse või reproduktsioonivõime kahjustust ja ainus toime
lootele oli arengu hilinemine, mis oli tingitud ema toksikoosist.

Levofloksatsiin ei põhjustanud geenmutatsioone bakteritel ja imetajate rakkudel, kuid põhjustas
kromosoomimutatsioone in vitro Hiina hamstri kopsu rakkudes, sisalduses 100 mikrogrammi/ml
metaboolse aktivatsiooni puudumisel. In vivo uuringutes (mikrotuum, kromatiidi vahetus,
mitteplaanipärane DNA süntees, dominantne letaalsustest) genotoksilised toimed puudusid.
Uuringud hiirtel nii suukaudse kui intravenoosse levofloksatsiini manustamise järgselt näitasid, et
fototoksiline toime ilmneb ainult väga suurte annuste korral. Levofloksatsiinil puudusid genotoksilised
toimed fotomutageensetes uuringutes ja fotokantserogeensetes uuringutes kasvaja areng pidurdus.

Sarnaselt teistele fluorokinoloonidele, põhjustas levofloksatsiin kõhrekahjustusi (villid ja õõnsused)
rottidel ja koertel. Enam ilmnesid nimetatud muutused noortel loomadel.

Naatriumkloriid
naatriumhüdroksiid (pH kohandamiseks)
soolhape (pH kohandamiseks)
süstevesi.

Seda ravimpreparaati ei tohi segada hepariini ega leeliseliste lahustega (nt naatriumbikarbonaat).
Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus
6.6.

3 aastat.

Kõlblikkusaeg pärast kummikorgi augustamist: kohene kasutamine (vt lõik 6.6).

Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb infusioonilahus kohe ära kasutada. Kui ravimit ei
kasutata kohe, on kõlblikkusaeg ja säilitamistingimused kasutaja vastutusel.

Hoida pudel välispakendis valguse eest kaitstult.
Enne kasutamist visuaalselt kontrollida. Kasutada tohib ainult läbipaistvat, osakestevaba lahust.

I tüüpi klaasist 50 ml pudel ääristava alumiiniumkattega kloorbutüülkummist korgi ja ärarebitava
polüpropüleenkaanega. Üks pudel sisaldab 50 ml infusioonilahust. Pakendis on 1 või 5 pudelit.

I tüüpi klaasist 100 ml pudel ääristava alumiiniumkattega kloorbutüülkummist korgi ja ärarebitava
polüpropüleenkaanega. Üks pudel sisaldab 100 ml infusioonilahust. Pakendis on 1, 5 või 20 pudelit.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Tavanic infusioonilahus tuleb ära kasutada kohe (3 tunni jooksul) pärast kummikorgi augustamist, et
vältida bakteriaalset saastumist. Infusiooni ajal ei ole valguse eest kaitsmine vajalik.
See ravimpreparaat on ainult ühekordseks kasutamiseks.
Enne kasutamist visuaalselt kontrollida. Kasutada tohib ainult läbipaistvat, rohekas-kollast, praktiliselt
osakestevaba lahust.
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

Segamine teiste infusioonilahustega

Tavanic infusioonilahust võib koos manustada järgnevate infusioonilahustega:
- 0,9 % naatriumkloriidi lahus
- 5 % glükoosilahus
- 2,5 % glükoos Ringer’i lahuses
- kombineeritud parenteraalse toitmise lahused (aminohapped, süsivesikud, elektrolüüdid).

Sobimatus vt lõik 6.2.