QUINAPRIL POLPHARMA 20 MG

Essentsiaalse hüpertensiooni ravi. Kvinapriil on efektiivne hüpertensiooniga patsientidel
monoteraapiana või koos diureetikumidega (vt lõigud 4.3, 4.4, 4.5 ja 5.1).

Südame paispuudulikkuse ravi koos diureetikumide ja/või südameglükosiididega. Südame
paispuudulikkuse ravi kvinapriiliga tuleb alustada hoolika meditsiinilise jälgimise all.

Täiskasvanud

Hüpertensioon
Monoteraapia: Komplitseerumata hüpertensiooni korral on soovitatav algannus 10 mg üks kord
ööpäevas. Sõltuvalt kliinilisest tulemusest võib patsiendi annust tiitrida (kahekordistades annust
annuse kohandamiseks adekvaatse aja järel) kuni säilitusannuseni 20 kuni 40 mg ööpäevas
manustatuna üksikannusena või jagatuna 2 annuseks. Enamikul patsientidest säilib pikaajaline

kontroll režiimiga üks kord ööpäevas. Patsiente on ravitud annustega kuni 80 mg ööpäevas. Võtta
koos toiduga või ilma. Parima ravivastuse saamiseks tuleb annus võtta alati iga päev ligikaudu samal
ajal.
Kaasnevad diureetikumid: Et märgata liigse hüpotensiooni teket, on patsientidel, kes saavad ravi
diureetikumidega, kvinapriili soovitatav algannus 2,5 mg. Pärast seda tuleb kvinapriili annust tiitrida
(nagu kirjeldatud eespool) optimaalse ravivastuseni (vt lõigud 4.3, 4.4, 4.5 ja 5.1).

Südame paispuudulikkus
Patsientide hoolikaks jälgimiseks sümptomaatilise hüpotensiooni suhtes on soovitatav ühekordne
algannus 2,5 mg. Seejärel tuleb annust patsientidel tiitrida efektiivse annuseni: (kuni 40 mg ööpäevas)
manustatuna 1 või 2 annusena koos kaasneva diureetikum- ja/või südameglükosiidraviga. Tavaliselt
on patsientidel efektiivne säilitusannus 10…20 mg ööpäevas manustatuna koos kaasneva raviga.
Võtta koos toiduga või ilma. Parima ravivastuse saamiseks tuleb annus võtta alati iga päev ligikaudu
samal ajal.
Raskekujulise või ebastabiilse südame paispuudulikkuse korral tuleb ravi kvinapriiliga alati alustada
haiglas hoolika meditsiinilise jälgimise all. Patsiendid, kelle riski peetakse kõrgemaks ja kelle ravi
tuleb alustada haiglas, vt lõik 4.4.

Eakad (üle 65-aastased)
Eakatel patsientidel tuleb arvesse võtta ka seda, et tavaliselt kahjustub koos vanusega
neerufunktsioon. Essentsiaalse hüpertensiooni raviks soovitatav algannus on 2,5 mg üks kord
ööpäevas. Annust tuleb järgnevalt tiitrida kuni optimaalse ravivastuseni.

Neerukahjustusega patsiendid
Neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel tuleb kvinapriili algannust vähendada, sest kvinaprilaadi
kontsentratsioon plasmas suureneb, samas kui kreatiniini kliirens väheneb. Soovitatavad algannused:

Kreatiniini kliirens (ml/min)
Maksimaalne soovitatav algannus (mg)
>60
10
30...60
10...30
2,5
<10
Puudulik kogemus

Lapsed
Hetkel olemasolevaid andmeid on kirjeldatud lõikudes 5.1 ja 5.2, kuid nende alusel ei saa anda
annustamissoovitusi.

Suukaudne.

- Ülitundlikkus kvinapriili või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
- Quinapril Polpharma samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on
vastunäidustatud suhkurtõve või neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m2) patsientidele
(vt lõigud 4.5 ja 5.1).
- Anamneesis angioödeem seoses varasema AKE inhibiitorraviga.
- Pärilik või idiopaatiline angioneurootiline turse.
- Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).
- Kvinapriili ei tohi kasutada vasaku vatsakese väljavoolutrakti dünaamilise obstruktsiooniga
patsientidel.

Sümptomaatiline hüpotensioon

Sümptomaatilist hüpotensiooni esineb komplitseerumata hüpertensiooniga patsientidel harva.
Kvinapriili saavatel hüpertensiivsetel patsientidel on sümptomaatilise hüpotensiooni tekkimine
tõenäolisem, kui patsient on olnud hüpovoleemiline, nt diureetilise ravi, piiratud soolasisaldusega
dieedi, dialüüsi, kõhulahtisuse või oksendamise korral või on tal raske reniin-sõltuv hüpertensioon (vt
lõigud 4.5 ja 4.8). Südamepuudulikkusega patsientidel, koos kaasneva neerupuudulikkusega või ilma,
on täheldatud sümptomaatilist hüpotensiooni. See tekib suurema tõenäosusega patsientidel, kellel on
südamepuudulikkuse raskem aste, mida on täheldatud lingudiureetikumide suurte annuste kasutamise,
hüponatreemia või neerufunktsiooni kahjustuse korral. Südame paispuudulikkuse ja liigse
hüpotensiooni riskiga patsientidel tuleb kvinapriilravi alustada soovitatavast annusest ja tähelepaneliku
meditsiinilise järelevalve all. Neid patsiente tuleb hoolikalt jälgida esimese kahe ravinädala jooksul ja
iga kord kvinapriili annuse suurendamisel. Samasugused kaalutlused võivad kehtida südame
isheemiaga või tserebrovaskulaarse haigusega patsientidele, kellel vererõhu liigse languse tagajärjeks
võib olla müokardi infarkt või tserebrovaskulaarne atakk.

Sümptomaatilise hüpotensiooni tekkimise korral tuleb patsient panna selili asendisse ning teha vajadusel
intravenoosne füsioloogilise lahuse ülekanne. Mööduv hüpotensiivne vastus ei ole vastunäidustuseks
edasistele annustele, kuid selle esinemisel tuleb kaaluda väiksemaid kvinapriili või samaaegselt
kasutatavate diureetiliste ravimite annuseid.

Patsiendid, kellel võib eeldada suuremat riski ning kelle ravi tuleb alustada haiglas, on: patsiendid,
kes saavad ravi suure annuse lingudiureetikumidega (nt > 80 mg furosemiidi) või ravi korral mitme
diureetikumiga, kellel on hüpovoleemia, hüponatreemia (naatrium seerumis < 130 mEq/l) või
süstoolne vererõhk < 90 mmHg, saavad ravi suure annuse vasodilataatoriga, seerumi kreatiniin on
> 150 mikromooli/l või on 70-aastased või vanemad.

Aordi- ja mitraalklapi stenoos/hüpertroofiline kardiomüopaatia
Aordistenoosiga patsientidel tuleb kvinapriili kasutada ettevaatusega.

Sarnaselt teiste AKE inhibiitoritega tuleb rakendada ettevaatust, kui kvinapriili manustatakse
klapistenoosi ja vasaku vatsakese väljavoolu takistusega patsientidele, nt aordi või subaortaalse
stenoosi või hüpertroofilise kardiomüopaatia korral. Hemodünaamiliselt rasketel juhtudel ei tohi
kvinapriili kasutada.

Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad
On tõendeid, et AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegne
kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge
neerupuudulikkus) riski. Seetõttu ei soovitata RAAS-i kahekordset blokaadi AKE-inhibiitorite,
angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegse kasutamisega (vt lõigud 4.5 ja 5.1).
Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti
järelvalve all, jälgides hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku.
AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise
nefropaatiaga patsientidel.

Neerufunktsiooni kahjustus, sh neeruarteri stenoos
Neerupuudulikkusega patsientidel tuleb ravi ajal vastavalt vajadusele jälgida neerufunktsiooni, kuigi
enamikel patsientidel neerufunktsioon ei muutu või võib paraneda.

Kreatiniini kliirensi vähenedes kvinaprilaadi poolväärtusaeg pikeneb. Patsientidel, kellel kreatiniini
kliirens on < 60 ml/min, on vajalik kasutada kvinapriili väiksemat algannust (vt lõik 4.2). Nendel
patsientidel tuleb annust suurendada vastavalt ravivastusele ning seejuures tuleb hoolikalt jälgida
neerufunktsiooni, kuigi esmased uuringud ei näita kvinapriili neerufunktsiooni halvendavat toimet.

Reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi inhibeerimise tagajärjel võib vastuvõtlikel inimestel
oodata neerufunktsiooni muutusi. Raske südamepuudulikkusega patsientidel, kellel neerufunktsioon
võib sõltuda reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi aktiivsusest, võib kvinapriilravi olla seotud
oliguuria ja/või progresseeruva asoteemiaga ja harva ägeda neerupuudulikkuse ja/või surmaga.


Kliinilistes uuringutes ühe- või mõlemapoolse neeruarteri stenoosiga hüpertensiivsetel patsientidel on
pärast ravi AKE inhibiitoriga mõnedel patsientidel täheldatud vere uurea lämmastiku ja seerumi
kreatiniini taseme tõusu. Need tõusud olid peaaegu alati pöörduvad pärast AKE inhibiitori ja/või
diureetikumravi katkestamist. Neerupuudulikkusega patsientidel on selle teke eriti tõenäoline.
Samaaegse renovaskulaarse hüpertensiooni korral on suurenenud risk raskekujulise hüpotensiooni ja
neerupuudulikkuse tekkeks. Neil patsientidel tuleb ravi alustada väga hoolika jälgimise all väikeste
annustega ja hoolika annuse kohandamisega. Kuna ravi diureetikumidega võib soodustada selle
seisundi teket, tuleb paari esimese ravinädala jooksul diureetikumid ära jätta ja neerufunktsiooni
jälgida.

Mõnel hüpertensiooni või südamepuudulikkusega patsiendil, kellel ei ole olnud märke olemasolevast
neeruhaigusest, on eriti koos kvinapriili manustamisel koos diureetikumiga tekkinud vere uurea ja
seerumi kreatiniini sisalduse suurenemine (> 1,25 korda üle normi ülempiiri), mis tavaliselt on olnud
vähene ja mööduv. Vere uurea ja seerumi kreatiniini sisalduse suurenemist on täheldatud vastavalt 2%
ja 2% kvinapriili monoteraapiat saavatel hüpertensiooniga patsientidel ja vastavalt 4% ja 3%
kvinapriili/hüdroklorotiasiidiga ravi saavatel hüpertensiooniga patsientidel. Selline taseme tõus tekib
tõenäolisemalt olemasoleva neerukahjustusega patsientidel. Vajalik võib olla diureetikumi ja/või
kvinapriili annuse vähendamine ja/või ravi katkestamine.
Raske neerukahjustusega patsientidega (kreatiniini kliirens < 10 ml/min) on kogemus puudulik.
Selliste patsientide ravi ei ole seetõttu soovitatav.

Neerusiirdamine
Puuduvad andmed kvinapriili kasutamisest hiljuti siirdatud neeruga patsientidel, seetõttu ei ole
kvinapriilravi neile patsientidele soovitatav.

Hemodialüüs ja LDL-aferees
Patsientidel, kes saavad hemodialüüsi kõrge läbilaskevõimega polüakrülonitriilist (AN69) membraane
kasutades, esineb AKE-inhibiitoritega ravi korral suure tõenäosusega anafülaktoidseid reaktsioone.
Seda kombinatsiooni tuleb seega vältida, kasutades kas teisi hüpertensioonivastaseid ravimeid või
teisi hemodialüüsi membraane. Sarnaseid reaktsioone on täheldatud dekstraansulfaadiga tehtava
madala tihedusega lipoproteiini afereesil. AKE-inhibiitoritega ravitavatel patsientidel tuleb seda
meetodit seega vältida.

Desensibiliseerimine
Patsientidel, kes kasutavad kiletiivaliste mürgiga desensibiliseeriva ravi ajal AKE-inhibiitoreid, on
esinenud eluohtlikke anafülaktoidseid reaktsioone. Samadel patsientidel olid need reaktsioonid
välditavad, kui AKE inhibiitorid jäeti ajutiselt andmata, kuid need ilmnesid uuesti pärast tahtmatut
kokkupuudet.

Ülitundlikkusreaktsioonid
Ülitundlikkusreaktsioonid võivad tekkida allergia või bronhiaalastma anamneesiga või anamneesita
patsientidel, näiteks purpura, fotosensitiivsus, urtikaaria, nekrotiseeriv angiit, respiratoorne distress,
sealhulgas pneumoniit ja kopsuturse, anafülaktilised reaktsioonid.

Angioödeem
Teatatud on angioödeemist angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritega ravitud patsientidel.
Selliste sümptomite algus võib hilineda pikka aega pärast ravi algust. Kõriturse või näo, keele või
kõripealse angioödeemi korral tuleb ravi kohe katkestada ja patsienti asjakohaselt ravida
aktsepteeritud ravimeetoditega ja tähelepanelikult jälgida kuni turse taandumiseni. Kui tursed
piirduvad näo ja huultega, laheneb seisund üldjuhul ilma ravita; sümptomite leevendamisel võib olla
abi antihistamiinikumidest.
Kõripiirkonda haarav angioödeem võib lõppeda surmaga. Juhul kui haaratud on keel, häälepilu või
kõri, mis võib põhjustada hingamisteede obstruktsiooni, tuleb koheselt rakendada sobivat ravi, nt
manustada subkutaanselt adrenaliinilahust 1:1000 (0,3 kuni 0,5 ml).
Patsiente tuleb ravida hoolika meditsiinilise jälgimise all kuni sümptomid on täielikult taandunud.

Erilist ettevaatust tuleb rakendada patsientidel, kellel on teadaolevalt ülitundlikkus AKE
inhibiitoritele ning eriti patsientidel, kellel on obstruktiivne hingamisteede haigus.

Patsientidel, kellel on anamneesis AKE inhibiitorravist sõltumatu angioödeem, võib AKE inhibiitori
saamisel olla suurem risk angioödeemi tekkeks (vt lõik 4.3).

Intestinaalne angioödeem
AKE inhibiitoritega ravitud patsientidel on teatatud intestinaalsest angioödeemist. Neil patsientidel
esines kõhuvalu (koos iivelduse või oksendamisega või ilma); mõnedel juhtudel puudus anamneesis
eelnev näo angioödeem ja C-1 esteraasi tase oli normaalne. Angioödeem diagnoositi protseduuride
käigus, sh kõhuõõne kompuutertomograafia- või ultraheliuuringu abil või operatsiooni käigus ning
kõik sümptomid kadusid pärast AKE-inhibiitorravi katkestamist. Intestinaalset angioödeemi tuleb
meeles pidada kõhuvaluga AKE-inhibiitoreid kasutava patsiendi diferentsiaaldiagnostikas.

Maksafunktsiooni kahjustus
Kvinapriili ja diureetikumi kombinatsiooni tuleb maksafunktsiooni häirega või progresseeruva
maksahaigusega patsientidel kasutada ettevaatusega, sest vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu kerged
muutused võivad põhjustada maksakooma. Kvinapriili metabolism kvinaprilaadiks sõltub tavaliselt
maksa esteraasist. Alkohoolse maksatsirroosiga patsientidel on kvinapriili de-esterifikatsiooni tõttu
kvinaprilaadi kontsentratsioon väiksem.

Harvadel juhtudel on AKE-inhibiitoreid seostatud sündroomiga, mis algab kolestaatilise ikterusega ja
progresseerub maksa fulminantseks nekroosiks (mis mõnel juhul võib olla fataalne). Patsientidel,
kellel AKE-inhibiitoriga ravi ajal tekib ikterus või selgelt suurenenud maksaensüümide aktiivsus,
tuleb ravi kvinapriiliga katkestada ja neid patsiente tuleb asjakohaselt jälgida.

Neutropeenia/agranulotsütoos
Komplitseerumata hüpertensiooniga patsientidel on AKE inhibiitoreid harvadel juhtudel seostatud
agranulotsütoosi ja luuüdi supressiooniga; sagedamini oli seda aga neerukahjustusega patsientidel,
eriti kui neil oli ka mõni kollageen-vaskulaarne haigus.

Kvinapriilravi ajal on harva teatatud agranulotsütoosist. Kollageen-vaskulaarse haiguse ja/või
neeruhaigusega patsientidel tuleb kaaluda valgeverevalemi jälgimist.

Etnilised erinevused
Mustanahalistel patsientidel, kes saavad AKE inhibiitoreid, on angioödeemist teatatud sagedamini kui
mitte-mustanahalistel patsientidel. Samuti tuleb märkida, et kontrollitud kliinilistes uuringutes oli
AKE ihnibiitorite toime vererõhule mustanahaliste patsientide rühmas nõrgem kui mitte-
mustanahaliste seas.

Köha
AKE inhibiitorite kasutamisel on teatatud köhast. Iseloomulik on püsiv mitteproduktiivne köha, mis
taandub pärast ravi katkestamist. AKE inhibiitor-indutseeritud köhaga tuleb arvestada köha
diferentsiaaldiagnostikas.

Kirurgia/anesteesia
Patsientidel, kes teevad läbi suure lõikuse või kellel on vajalik anesteesia hüpotensiooni põhjustavate
ainetega, võib kvinapriil blokeerida angiotensiin II tootmise sekundaarselt reniini kompensatoorsele
vabanemisele. Kui tekib hüpotensioon ja algpõhjusena oletatakse seda mehhanismi, saab seda
korrigeerida plasmamahu suurendamise kaudu (vt lõik 4.5).

Hüperkaleemia ja kaaliumi säästvad diureetikumid
Kvinapriili monoteraapial patsientidel võib esineda kaaliumi taseme tõusu seerumis. Samaaegsel
manustamisel võib kvinapriil vähendada tiasiiddiureetikumi poolt põhjustatud hüpokaleemiat. Kuna
esineb risk kaaliumisisalduse edasiseks suurenemiseks seerumis, siis on soovitav olla ettevaatlik

patsiendil kaaliumisäästvate diureetikumidega kombineeritud ravi alustamisel ning jälgida hoolikalt
patsiendi seerumi kaaliumisisaldust (vt eespool lõik „Hüpotensioon“ ja lõik 4.5).

Diabeediga patsiendid
Diabeediga patsientidel võivad AKE inhibiitorid suurendada tundlikkust insuliinile ning neid on
seostatud hüpoglükeemia arenemisega suukaudseid diabeediravimeid või insuliini saavatel
patsientidel. AKE inhibiitorravi jooksul, eriti esimesel kuul, tuleb hoolikalt jälgida glükeemilist
kontrolli (vt lõik 4.5).

Liitium
Liitiumi ja kvinapriili samaaegne kasutamine ei ole soovitatav (vt lõik 4.5).

Primaarne hüperaldosteronism
Tavaliselt ei allu primaarse hüperaldosteronismiga patsiendid antihüpertensiivsetele ainetele, mis
toimivad reniin-angiotensiini süsteemi. Seetõttu ei ole ravi AKE inhibiitoritega neil patsientidel
soovitatav.

Rasedus
Raseduse ajal ei tohi AKE inhibiitorravi alustada. Rasestumist planeerivad patsiendid tuleb üle viia
alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, millel on tõestatud ohutusprofiil kasutamiseks raseduse
ajal, välja arvatud juhul kui AKE inhibiitorravi jätkamist peetakse hädavajalikuks. Kui rasedus on
diagnoositud, tuleb ravi AKE inhibiitoritega otsekohe lõpetada ja kui see on asjakohane, alustada
alternatiivset ravi (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS)
kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või
aliskireeniga on seotud kõrvalnähtude, nt hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a
äge neerupuudulikkus) sagenemisega, võrreldes monoteraapiaga (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).

Tetratsükliin ja teised magneesiumiga koostoimeid omavad ravimid:
Tervetel vabatahtlikel on näidatud, et koostisse kuuluva magneesiumkarbonaadi tõttu vähendab
kvinapriil samaaegse manustamise korral tetratsükliini imendumist 28…37%. Seda koostoimet tuleb
kvinapriili ja tetratsükliini samaaegsel määramisel arvesse võtta.

Samaaegne diureetikumravi:
Diureetikumravil patsientidel, eriti hiljuti alustatud diureetilise ravi korral, võib pärast ravi alustamist
kvinapriiliga aeg-ajalt esineda vererõhu liigset langust. Esimese kvinapriili annuse manustamise järel
tekkivat hüpotensiivset toimet saab minimeerida, kui katkestada diureetikumi manustamine mõned
päevad enne kvinapriilravi alustamist. Kui diureetikumi ärajätmine ei ole võimalik, tuleb vähendada
kvinapriili algannust. Patsiente, kes jätkavad diureetikumi manustamist, tuleb hoida arstliku
järelevalve all kuni kahe tunni jooksul pärast kvinapriili esimese annuse manustamist (vt lõigud 4.2 ja
4.4).

Seerumi kaaliumisisaldust suurendavad ained:
Kvinapriil on angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitor, mis suudab vähendada aldosterooni
sisaldust, mis omakorda võib põhjustada seerumi kaaliumisisalduse suurenemist. Samaaegset ravi
kaaliumi säästvate diureetikumide, kaaliumi toidulisandite või kaaliumisooladega tuleb kasutada
ettevaatusega ja seerumi kaaliumisisalduse asjakohase jälgimisega. Sarnaselt teistele AKE
inhibiitoritele võib ainult kvinapriili saavatel patsientidel kaaliumi tase seerumis olla tõusnud.
Samaaegsel kasutamisel võib kvinapriil vähendada tiasiid-diureetikumide poolt indutseeritud
hüpokaleemiat (vt lõik 4.4).

Kirurgia/anesteesia:

Kuigi puuduvad andmed, mis viitaksid kvinapriili ja hüpotensiooni põhjustavate anesteetikumide
koostoimele, tuleb rakendada ettevaatust, kui patsient teeb läbi suure operatsiooni või anesteesia, sest
angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritel on näidatud blokeerivat toimet angiotensiin II
moodustumisele sekundaarselt reniini kompensatoorsele vabanemisele. See võib põhjustada
hüpotensiooni, mida võib korrigeerida plasmamahu suurendamise teel.

Liitium:
Patsientidel, kes on saanud samaaegselt ravi liitiumi ja AKE inhibiitoritega, on teatatud liitiumi
taseme tõusust seerumis ja liitiumi toksilisuse sümptomitest nende ainete naatriumikadu põhjustava
toime tõttu. Kvinapriili ja liitiumi koos manustades tuleb olla ettevaatlik ja soovitatav on liitiumi
taseme sagedane kontrollimine seerumis. Kui kasutatakse ka diureetikumi, võib see suurendada riski
liitiumi toksilisuse tekkeks.

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d):
Mõnedel patsientidel võib mittesteroidsete põletikuvastaste ainete manustamine vähendada AKE
inhibiitorite antihüpertensiivset toimet.
Lisaks on kirjeldatud, et MSPVA-d ja AKE-inhibiitorid omavad aditiivset toimet seerumi
kaaliumisisalduse suurenemise osas, kusjuures samal ajal võib väheneda neerufunktsioon. Need
toimed on põhimõtteliselt pöörduvad ja esinevad eriti neerufunktsiooni häirega patsientidel.
Kombinatsiooni tuleb manustada ettevaatusega, eriti eakatele. Patsiendid peavad olema adekvaatselt
hüdreeritud ja tuleb kaaluda neerufunktsiooni jälgimise vajadust pärast kaasneva ravi alustamist ning
seejärel perioodiliselt.

Kuld:
Süstitava kullapreparaadiga (naatriumaurotiomalaat) ja samaaegselt AKE-inhibiitoriga ravi saavatel
patsientidel on harva kirjeldatud reaktsioone nitritite suhtes (sümptomite hulka kuuluvad näoõhetus,
iiveldus, oksendamine ja hüpotensioon).

Allopurinool, tsütostaatikumid ja immunosupressiivsed ained, süsteemsed kortikosteroidid või
prokainamiid:
Samaaegne manustamine koos AKE inhibiitoritega võib viia leukopeenia tekke riski suurenemisele
(vt lõik 4.4).

Alkohol, barbituraadid, narkootilised ained, tritsüklilised antidepressandid või neuroleptikumid:
Võib tekkida ortostaatilise hüpotensiooni võimendumine.

Sümpatomimeetikumid:
Sümpatomimeetikumid võivad vähendada AKE inhibiitorite antihüpertensiivset toimet.

Trimetoprim:
Samaaegse ravi korral AKE inhibiitorite ja trimetoprimiga on teatatud raskest hüperkaleemiast.

Teised hüpertensioonivastased ravimid:
Võib esineda täiendav toime või toime tugevnemine.

Muud ravimid:
Mitme 10 mg atorvastatiini annuse samaaegne manustamine 80 mg kvinapriiliga ei põhjustanud
olulisi muutusi atorvastatiini stabiilse faasi farmakokineetika parameetrites.

Antatsiidid:
Võivad vähendada kvinapriili biosaadavust.

Diabeedivastased ravimid (suukaudsed hüpoglükeemilised ained või insuliin):
Diabeediga patsientidel võib AKE inhibiitorite manustamine suurendada tundlikkust insuliini suhtes,
mida on seostatud hüpoglükeemia tekkega suukaudseid diabeediravimeid või insuliini saavatel
patsientidel. See fenomen näib tekkivat suurema tõenäosusega kombineeritud ravi esimeste nädalate

jooksul ja neerukahjustusega patsientidel. Vajalikuks võib osutuda diabeedivastase ravimi annuse
kohandamine. Glükeemilist kontrolli tuleb hoolikalt jälgida eriti AKE-inhibiitori esimese ravikuu ajal
(vt lõik 4.4).

Rasedus
Raseduse esimesel trimestril ei ole AKE inhibiitorite kasutamine soovitatav (vt lõik 4.4). Raseduse
2. ja 3. trimestri jooksul on AKE inhibiitorite kasutamine vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Teratogeensuse riski suhtes, mis järgneb kokkupuutele AKE inhibiitoritega raseduse esimese trimestri
jooksul, ei ole epidemioloogiline tõestus lõplik; siiski ei saa välistada riski vähest suurenemist.
Rasestumist planeerivad patsiendid tuleb üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, millel on
tõestatud ohutusprofiil kasutamiseks raseduse ajal, välja arvatud juhul kui AKE inhibiitorravi
jätkamist peetakse hädavajalikuks. Kui rasedus on diagnoositud, tuleb ravi AKE inhibiitoritega
otsekohe lõpetada ja kui see on asjakohane, alustada alternatiivset ravi.

Kokkupuude AKE inhibiitorraviga raseduse teise ja kolmanda trimestri jooksul indutseerib
teadaolevalt inimese fetotoksilisust (neerufunktsiooni vähenemine, oligohüdramnion, kolju luustumise
pidurdumine) ja neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüpokaleemia). (Vt lõik
5.3.) Kui alates raseduse teisest trimestrist peaks toimuma kokkupuude AKE inhibiitoriga, on
soovitatav neerufunktsiooni ja kolju kontrollimine ultraheliuuringuga. Imikuid, kelle emad on võtnud
AKE inhibiitoreid, tuleb hoolikalt jälgida hüpotensiooni suhtes (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine
Piiratud farmakokineetilised andmed näitavad rinnapiimas väga madalat kontsentratsiooni (vt lõik
5.2).
Kuigi see kontsentratsioon tundub olevat kliiniliselt ebaoluline, ei ole kvinapriili kasutamine rinnaga
toitmise ajal soovitatav enneaegsete laste korral ja mõne esimese nädala jooksul pärast sünnitust
hüpoteetilise riski tõttu kardiovaskulaarse ja renaalse toime tekkeks ja kuna puudub piisav kliiniline
kogemus.

Vanema lapse korral võib kaaluda kvinapriili kasutamist rinnaga toitva ema poolt, kui see ravi on
emale hädavajalik ja last jälgitakse iga kõrvaltoime suhtes.

Masinate käsitsemise võime või mootorsõiduki kasutamine võib olla häiritud, eriti kvinapriilravi
alguses.

Ravi ajal kvinapriili või teiste AKE inhibiitoritega täheldati järgmisi kõrvaltoimeid järgmise
esinemissagedusega:
väga sage (> 1/10),
sage (> 1/100 kuni < 1/10),
aeg-ajalt (> 1/1000 kuni < 1/100),
harv (> 1/10 000 kuni < 1/1000),
väga harv (> 1/10 000),
teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Kõige sagedamini kirjeldatud kõrvaltoimed kontrollitud kliinilistes uuringutes olid peavalu (7,2%),
pearinglus (5,5%), köha (3,9%), väsimus (3,5%), riniit (3,2%), iiveldus ja/või oksendamine (2,8%) ja
müalgia (2,2%).

Infektsioonid ja infestatsioonid
Sage
farüngiit, riniit

Aeg-ajalt:
bronhiit, ülemiste hingamisteede infektsioon, kuseteede infektsioon, sinusiit

Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt:
neutropeenia (vt lõik 4.4)
Harv:
agranulotsütoos (vt lõik 4.4)
Teadmata:
hemolüütiline aneemia, trombotsütopeenia

Immuunsüsteemi häired
Aeg-ajalt:
näo, jäsemete, huulte, limaskestade, keele, häälepilu ja/või kõri angioödeem,
urtikaaria (vt lõik 4.4)
Väga harv:
anafülaktoidne reaktsioon

Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage:
hüperkaleemia

Psühhiaatrilised häired
Sage:
unetus
Aeg-ajalt:
segasusseisund, depressioon, närvilisus

Närvisüsteemi häired
Sage:
peavalu, pearinglus, paresteesia
Aeg-ajalt:
mööduv isheemiahoog, somnolentsus
Harv:
tasakaaluhäire, neuropaatia, sünkoop
Teadmata:
tserebrovaskulaarne sündmus, ajuhemorraagia

Silma kahjustused
Aeg-ajalt:
amblüoopia
Harv:
hägune nägemine

Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt:
vertiigo, tinnitus

Südame häired
Aeg-ajalt:
müokardiinfarkt, stenokardia, tahhükardia, palpitatsioonid, asüstoolia

Vaskulaarsed häired
Sage:
hüpotensioon (vt lõik 4.4)
Aeg-ajalt:
ortostaatiline hüpotensioon, vasodilatatsioon

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage:
düspnoe, köha (vt lõik 4.4)
Aeg-ajalt:
kurgu kuivus
Harv:
bronhospasm, astma süvenemine, eosinofiilne pneumoniit või viirusinfektsioonid
Väga harv:
allergiline alveoliit
Teadmata:
üksikjuhtudel võib esineda angioödeemist tingitud ülemiste hingamisteede
obstruktsiooni (mis võib olla fataalne)

Seedetrakti häired
Sage:
iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, düspepsia, kõhuvalu
Aeg-ajalt:
suu kuivus, kõhupuhitus
Harv:
düsgeusia, kõhukinnisus, pankreatiit*, glossiit, iileus
Väga harv:
peensoole angioödeem

Maksa ja sapiteede häired
Harv:
maksafunktsiooni häire
Väga harv:
kolestaatiline ikterus, hepatiit


Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt:
angioödeem, kihelus, lööve, eksfoliatiivne dermatiit, liighigistamine, eksanteem,
urtikaaria
Harv:
multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne
nekrolüüs, psoriaasilaadne dermatiit, alopeetsia, pemfigus, valgusülitundlikkus
reaktsioon
Nahakahjustused võivad olla seotud palaviku, lihas- ja liigesevaluga (müalgia, artralgia, artriit),
veresoontepõletikuga (vaskuliit), seroossete kudede põletikuga ja teatud laboriväärtuste muutustega
(eosinofiilia, leukotsütoos ja/või tuumavastaste antikehade tiitri suurenemine, erütrotsüütide
settekiiruse suurenemine).

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Harv:
liigesevalu, lihasvalu, seljavalu

Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt:
proteinuuria (mõnikord koos neerufunktsiooni kahjustusega), neerukahjustus
Harv:
neerufunktsiooni häire (vt lõik 4.4)

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt:
erektsioonihäire

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage:
väsimus, jõuetus, valu rinnus
Aeg-ajalt:
generaliseerunud turse, püreksia, perifeersed tursed
On teatatud agranulotsütoosi harvadest juhtudest ja järgmisest grupist sümptomitest: palavik, serosiit,
vaskuliit, lihasvalu, liigesevalu/artriit, positiivne ANA tiiter, SR tõus, eosinofiilia ja leukotsütoos.

Uuringud:
Sage:
kreatiniini sisalduse suurenemine veres, uurea lämmastiku sisalduse suurenemine
veres **
Teadmata:
hemoglobiinitaseme langus, hematokriti ja WCXC langus, maksaensüümide
aktiivsuse tõus, vere bilirubiinisisalduse suurenemine. Kaasasündinud G-6-PDH
puudulikkusega patsientidel on üksikjuhtudel teatatud hemolüütilisest aneemiast.

* AKE inhibiitoritega ravitud patsientidel on harva teatatud pankreatiidist, mis mõnel juhul lõppes
surmaga.
** Selline tõus esineb tõenäolisemalt patsientidel, kes saavad kaasnevat diureetilist ravi, võrreldes
kvinapriili monoteraapial patsientidega. Täheldatud tõusud olid ravi jätkamisel tihti pöörduvad.

Teiste AKE inhibiitorite kasutamisel on teatatud vaskuliidist ja günekomastiast ning ei saa välistada,
et need kõrvaltoimed on ravimiklassile üldiselt iseloomulikud.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Kvinapriili suukaudne LD50 hiirtel ja rottidel on vahemikus 1440 kuni 4280 mg/kg.

Kvinapriili üleannustamise ravi kohta puudub spetsiifiline teave. Kõige suurema tõenäosusega
avalduks see kliiniliselt raskele hüpotensioonile omaste sümptomite näol, mida tavaliselt tuleks ravida
intravenoosse vedeliku mahu suurendamise teel.


Hemodialüüsi ja peritoneaaldialüüsi mõju kvinapriili ja kvinaprilaadi eliminatsioonile on väike.

Ravi on sümptomaatiline ja toetav kooskõlas tavapärase arstiabiga.

Farmakoterapeutiline rühm: Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid,
ATC-kood: C09AA06

Kvinapriil sisaldab kvinapriili vesinikkloriidsoola. Ravimi molekul sisaldab kolme kiraalset tsentrit,
kuid esineb puhta stereoisomeeri kujul.
Kvinapriil on eelravim, mis hüdrolüüsitakse plasmas ja kudedes aktiivseks metaboliidiks
kvinaprilaadiks, tugevaks ja pikatoimeliseks angiotensiini konverteeritava ensüümi inhibiitoriks. AKE
katalüüsib angiotensiin I konverteerimist tugevaks vasokonstriktoriks, angiotensiin II-ks. AKE
aktiivsuse inhibeerimine vähendab angiotensiin II kontsentratsiooni ja aldosterooni sekretsiooni ning
tõenäoliselt inhibeeritakse bradükiniini metabolismi. Kliinilised uuringud on näidanud, et kvinapriil ei
mõjuta lipiidide ainevahetust ja sellel ei ole negatiivset toimet glükoosi ainevahetusele. Kvinapriil
vähendab üldist perifeerset vastupanu ja neeruarterite vastupanu.
Üldjuhul ei põhjusta kvinapriil olulisi muutusi neerude verevoolus või glomerulaarfiltratsiooni
määras. Kvinaprilaat langetab vererõhku, mõõdetuna nii istuvas kui seisvas asendis. Maksimaalne
toime saabub 2 kuni 4 tundi pärast soovitatavate annuste manustamist. Maksimaalse
antihüpertensiivse toime saavutamiseks vajavad kõik patsiendid 2...4-nädalast ravi. Ravi korral
kvinapriiliga on hüpertensiooni loommudelites täheldatud vasaku vatsakese hüpertroofia paranemist.
Puuduvad haigestumuse/suremuse andmed.
Vajaduse korral võib kvinapriili kasutada samaaegselt teiste antihüpertensiivsete ainetega. Samaaegne
ravi tiasiid-diureetikumidega suurendab kvinapriili antihüpertensiivset toimet.

Kahes suures randomiseeritud, kontrollitud uuringus (ONTARGET (ONgoing Telmisartan Alone and
in combination with Ramipril Global Endpoint Trial)) ja VA NEPHRON-D (The Veterans Affairs
Nephropathy in Diabetes) uuriti kombinatsioonravi AKE-inhibiitori ja angiotensiin II retseptori
antagonistiga.
ONTARGET uuring hõlmas eelneva südameveresoonkonna või ajuveresoonkonna haigusega või 2.
tüüpi diabeedi ja tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA NEPHRON-D hõlmas 2. tüüpi
diabeedi ja diabeetilise nefropaatiaga patsiente.
Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja
suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski
suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE-inhibiitorite ja
angiotensiin II retseptori antagonistide jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisi
omadusi.
AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi seetõttu kasutada samaaegselt
diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.
ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints)
oli uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE-inhibiitori või
angiotensiin II retseptori antagonistiga 2. tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli krooniline
neeruhaigus, südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult ohutusnäitajate
riski tõusu tõttu. Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas
arvuliselt rohkem kui platseeborühmas ning kõrvalnähtudest ja huvi pakkuvatest tõsistest
kõrvalnähtudest (hüperkaleemia, hüpotensioon ja neerutalitluse häire) teatati aliskireeni rühmas
sagedamini kui platseeborühmas.

Randomiseeritud kliinilises uuringus, mille käigus kasutati kvinapriili sihtannuseid 2,5 mg, 5 mg,
10 mg ja 20 mg 112-l hüpertensiooni või kõrge normaalse vererõhuga lapsel ning noorukil 8 nädala
jooksul (2-nädalane topeltpime faas ja 6-nädalane jätku-uuring), ei saavutatud selle esmast

tulemusnäitajat vähendada diastoolset vererõhku 2 nädala möödudes. Süstoolse vererõhu osas (teisene
efektiivsuse tulemusnäitaja) esines ainult 2. nädalal statistiliselt oluline lineaarne vastus annusele
kõigis ravirühmades koos olulise erinevusega 20 mg üks kord ööpäevas kvinapriili saanute rühma ja
platseeborühma vahel.
Kvinapriili pikaajalisi toimeid kasvule, puberteedile ja üldisele arengule ei ole uuritud.

Aktiivse metaboliidi kvinaprilaadi biosaadavus võrdub 30…40%-ga suukaudselt manustatud
kvinapriili annusest. Maksimaalne tase plasmas saabub ligikaudu 2 tunni jooksul. Samaaegne toit ei
mõjuta kvinapriili imendumist; siiski võib väga suure rasvasisaldusega toit imendumist vähendada.
97% toimeainest seondub plasma valkudega. Korduval annustamisel on kvinaprilaadi poolväärtusaeg
3 tundi. Tasakaaluseisund saavutatakse 2…3 ööpäeva jooksul. Kvinaprilaat eritub peamiselt
muutumatul kujul uriiniga. Renaalne kliirens on 220 ml/min. Dialüüs ei põhjusta märgatavat muutust
kvinapriili eliminatsioonis. Neerukahjustusega patsientidel ei olnud kvinapriil dialüsaadis määratav,
pärast peritoneaaldialüüsi ja hemodialüüsi oli vastavalt ligikaudu 2,5% ja 5,4% algsest annusest
määratav kvinaprilaatmetaboliidina.
Neerukahjustusega patsientidel oli kvinaprilaadi eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenenud ja selle
kontsentratsioon plasmas suurenenud. Raske maksakahjustusega patsiendil vähenes kvinaprilaadi
kontsentratsioon kvinapriili hüdrolüüsi vähenemise tõttu.
Pärast kvinapriili ühekordse suukaudse 20 mg annuse manustamist kuuele rinnaga toitvale naisele oli
kvinapriili suhe piimas/plasmas 0,12. 4 tundi pärast annuse manustamist ei olnud kvinapriil
rinnapiimas määratav. Kvinaprilaadi tase piimas oli määramatu (< 5 mikrogrammi/l) kõigil
ajahetkedel. Hinnanguliselt võiks rinnaga toidetav laps saada ligikaudu 1,6% emapoolsest kehakaalu
järgi kohandatud kvinapriili annusest.

Kvinapriili farmakokineetikat on uuritud üksikannuse uuringus (0,2 mg/kg) 24 lapsel vanuses 2,5
kuud kuni 6,8 aastat ja korduvate annuste uuringus (0,016…0,468 mg/kg) 38 lapsel vanuses 5…16
aastat, kes kaalusid keskmiselt 66…98 kg.
Nagu täiskasvanute puhul, muutus ka lastel kvinapriil kiiresti kvinaprilaadiks. Kvinaprilaadi
kontsentratsioonid jõudsid tavaliselt maksimumini 1…2 tundi pärast annustamist ja vähenesid
keskmise poolväärtusajaga 2,3 tundi. Imikutel ja väikelastel on ekspositsioon pärast ühekordset
0,2 mg/kg annust võrreldav täiskasvanutel 10 mg üksikannuse puhul täheldatavaga. Korduvannuste
uuringus kooliealistel lastel ja noorukitel leiti, et kvinaprilaadi AUC ja Cmax-i väärtused suurenesid
lineaarselt koos kvinapriili mg/kg annuse suurenemisega.

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ja
reproduktsioonitoksilisuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.
Reproduktsioonitoksilisuse uuringud näitavad, et kvinapriil ei oma kõrvaltoimeid fertiilsusele,
reproduktiivkäitumisele ja see ei ole teratogeenne rottidele. On näidatud, et raseduse teisel või
kolmandal trimestril kasutatuna on AKE inhibiitorite klass fetotoksiline (põhjustab loote kahjustust
ja/või surma).

Tableti sisu:
Raske magneesiumkarbonaat
Väheasendatud hüdroksüpropüültselluloos
Krospovidoon, tüüp A
Magneesiumstearaat


Tableti kate:
Eudragit E 12,5% koostises: aluseline butüleeritud metakrülaadi kopolümeer (Eudragit E 100)
Titaandioksiid (E171)
Talk
Makrogool 6000

Värvained:
20 mg tabletid: kollane raudoksiid (E172)
40 mg tabletid: punane raudoksiid (E 172)

Ei kohaldata.

10 mg tabletid: 2 aastat
20 mg ja 40 mg tabletid: 3 aastat

10 mg tabletid: Hoida temperatuuril kuni 25°C. Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.
20 mg ja 40 mg tabletid: Hoida temperatuuril kuni 30°C. Hoida originaalpakendis, niiskuse eest
kaitstult.

30 õhukese polümeerikattega tabletti polüamiid/alumiinium/PVC-alumiinium blistris ja pappkarbis.

Erinõuded puuduvad.