FRAXIPARINE

Süvaveenide tromboosi ja trombemboolia ravi. Tromboosi profülaktika. Verehüübimise profülaktika
ekstrakorporaalses vereringes hemodialüüsi või hemofiltratsiooni ajal. Ebastabiilse stenokardia ja ST-
segmendi elevatsioonita (mittetransmuraalse) müokardiinfarkti ravi kombinatsioonis
atsetüülsalitsüülhappega.

Erilist tähelepanu tuleb pöörata spetsiaalsetele annustamisjuhistele, mis puudutavad iga madala
molekulkaaluga hepariini sisaldavat preparaati, sest annuste tähistamiseks kasutatakse erinevaid
ühikute süsteeme (ühikud või mg) ning saadaval on erineva toimetugevusega preparaadid. Seetõttu ei
tohi ravi ajal nadropariini kasutada vahelduvalt teiste madala molekulkaaluga hepariinidega.
Gradueeritud süstel on mõeldud kasutamiseks juhul, kui on vajalik annuse korrigeerimine kehakaalu
järgi.
Ravim ei ole mõeldud intramuskulaarseks manustamiseks.
See ravimvorm on mõeldud ainult täiskasvanutele.
Kogu nadropariinravi vältel tuleb kontrollida trombotsüütide arvu (vt lõik 4.4).

Subkutaanse injektsiooni tehnika. Süstlis olevat õhumulli ei ole vaja eemaldada.
Nadropariini süstitakse subkutaanselt kõhuseina paremale või vasemale poolele, alternatiivse
süstekohana võib kasutada reit. Süstlanõel tuleb kogupikkuses perpendikulaarselt (mitte
horisontaalselt) torgata sõrmede vahele võetud nahavolti. Nahavolti hoitakse sõrmede vahel kogu
süsteaja. Süstekohta ei tohi hõõruda.

Tromboosi profülaktika.
- Üldkirurgia
Nadropariini soovitatav annus on 0,3 ml (2850 RÜ anti-Xa), mida manustatakse naha alla 2...4 tundi
enne operatsiooni ning järgnevatel päevadel üks kord päevas. Ravi tuleb jätkata vähemalt seitse päeva
ja kogu riskiperioodi vältel, kuni patsient on liikuv.

- Ortopeediline kirurgia
Nadropariini manustatakse naha alla ning annust korrigeeritakse kehakaalu järgi vastavalt
alljärgnevale tabelile. See baseerub sihtannusel 38 RÜ anti-Xa kg kehakaalu kohta ning seda
suurendatakse 50% võrra neljandal postoperatiivsel päeval. Algannus manustatakse 12 tundi enne
operatsiooni ja teine annus 12 tundi pärast operatsiooni lõppu. Seejärel jätkub ravi üks kord päevas
kogu riskiperioodi vältel ja kuni patsient on liikuv. Minimaalne raviperiood on 10 päeva.

Kehakaal (kg)
12 tundi enne ja pärast
Alates neljandast postoperatiivsest
operatsiooni ning seejärel üks
päevast
kord päevas kuni kolmanda
postoperatiivse päevani
Kogus (ml)
RÜ anti-Xa
Kogus (ml)
RÜ anti-Xa
<50
0,2
1900
0,3
2850
50…69
0,3
2850
0,4
3800
?70
0,4
3800
0,6
5700

- Kõrge riskiga intensiivravi patsiendid (hingamispuudulikkus ja/või respiratoorne infektsioon ja/või
südamepuudulikkus)
Nadropariini manustatakse naha alla üks kord päevas. Annust korrigeeritakse kehakaalu järgi vastavalt
alljärgnevale tabelile. Ravi tuleb jätkata kogu tromboosiriski perioodil.

Kehakaal (kg)
Üks kord päevas
Kogus (ml)
RÜ anti-Xa
?70
0,4
3800
>70
0,6
5700

Süvaveenide tromboosi ravi.
Süvaveenide tromboosi ja trombemboolia raviks tuleb suukaudset antikoagulantravi alustada niipea
kui võimalik, kui see ei ole vastunäidustatud. Ravi nadropariiniga ei tohi lõpetada enne INR
sihtväärtuse saavutamist.

Nadropariini soovitatakse manustada naha alla kaks korda päevas (iga 12 tunni järel), tavaliselt 10
päeva jooksul. Annust korrigeeritakse kehakaalu järgi vastavalt alljärgnevale tabelile, mis baseerub
sihtannusel 86 RÜ anti-Xa kg kehakaalu kohta.

Kehakaal (kg)
Kaks korda päevas tavaliselt 10 päeva jooksul
Kogus (ml)
RÜ anti-Xa
<50
0,4
3800
50...59
0,5
4750
60...69
0,6
5700
70...79
0,7
6650
80...89
0,8
7600
?90
0,9
8550

Verehüübimise profülaktika ekstrakorporaalses vereringes hemodialüüsi või hemofiltratsiooni ajal.
Verehüübimise profülaktikaks hemodialüüsi ajal tuleb valida iga patsiendi jaoks optimaalne
nadropariini annus, võttes arvesse ka dialüüsi tehnilisi tingimusi.

Nadropariini manustatakse tavaliselt ühekordse annusena arterisse iga hemodialüüsi protseduuri
alguses. Patsientidel, kellel ei ole verejooksuoht suurenenud, soovitatakse kasutada järgmisi
algannuseid vastavalt kehakaalule, millest piisab tavaliselt 4-tunniseks protseduuriks:

Kehakaal (kg)
Süstitakse arterisse dialüüsi alguses
Kogus (ml)
RÜ anti-Xa
<50
0,3
2850
50…69
0,4
3800
?70
0,6
5700

Suurenenud verejooksuohuga patsientidel tuleb kasutada poole väiksemaid annuseid.

Väiksema lisaannuse võib manustada dialüüsi ajal, mis kestab üle 4 tunni. Järgnevate dialüüsi
protseduuride puhul tuleb annust vajadusel korrigeerida vastavalt täheldatud toimele.

Patsiente tuleb iga dialüüsi ajal hoolega jälgida nähtude suhtes, mis viitavad verejooksule või
verehüübimisele ekstrakorporaalses vereringes.

Ebastabiilse stenokardia ja ST-segmendi elevatsioonita (mittetransmuraalse) müokardiinfarkti ravi
kombinatsioonis atsetüülsalitsüülhappega.
Nadropariini soovitatakse manustada naha alla kaks korda päevas (iga 12 tunni järel). Ravi tavaline
kestus on kuus päeva. Kliinilistes uuringutes ebastabiilse stenokardia ja ST-segmendi elevatsioonita
müokardiinfarktiga patsientidel manustati nadropariini kombinatsioonis atsetüülsalitsüülhappega
annuses kuni 325 mg päevas.

Algannus manustatakse veenisisese boolussüstena ja järgnevad annused manustatakse nahaaluse
süstena. Annust tuleb korrigeerida kehakaalu järgi vastavalt alljärgnevale tabelile, mis baseerub
sihtannusel 86 RÜ anti-Xa kg kehakaalu kohta.

Kehakaal (kg)
Esialgne
Nahaalune süste
RÜ anti-Xa
veenisisene boolus (iga 12 tunni järel)
< 50
0,4 ml
0,4 ml
3800
50…59
0,5 ml
0,5 ml
4750
60…69
0,6 ml
0,6 ml
5700
70…79
0,7 ml
0,7 ml
6650
80…89
0,8 ml
0,8 ml
7600
90…99
0,9 ml
0,9 ml
8550
? 100
1,0 ml
1,0 ml
9500

Lapsed ja noorukid
Nadropariini ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel vanuses alla 18 aasta ohutuse ja efektiivsuse
ebapiisavate andmete tõttu.

Eakad
Eakatel patsientidel ei ole vaja annust muuta, kui neil ei esine neerufunktsiooni häireid. Enne ravi
alustamist on soovitatav kontrollida neerufunktsiooni (vt lõik 5.2).

Neerukahjustus
Tromboosi profülaktika
Annust ei ole vaja vähendada kerge neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens ≥ 50 ml/min).

Mõõdukat ja rasket neerukahjustust seostatakse nadropariini ekspositsiooni suurenemisega. Nendel
patsientidel on suurenenud risk trombemboolia ja verejooksu tekkeks.

Kui raviarst peab vajalikuks annuse vähendamist, võttes arvesse verejooksu ja trombemboolia
individuaalseid riskifaktoreid, tuleb mõõduka neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens
≥ 30 ml/min ja < 50 ml/min) annust vähendada 25...33% võrra (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) tuleb annust vähendada
25...33% võrra (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Süvaveenide tromboosi, ebastabiilse stenokardia ja ST-segmendi elevatsioonita müokardiinfarkti ravi
Annust ei ole vaja vähendada kerge neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens > 50 ml/min).

Mõõdukat ja rasket neerukahjustust seostatakse nadropariini ekspositsiooni suurenemisega. Nendel
patsientidel on suurenenud risk trombemboolia ja verejooksu tekkeks.

Kui raviarst peab vajalikuks annuse vähendamist, võttes arvesse verejooksu ja trombemboolia
individuaalseid riskifaktoreid, tuleb mõõduka neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens
> 30 ml/min ja < 50 ml/min) annust vähendada 25...33% võrra (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Raske neerukahjustuse korral on nadropariin vastunäidustatud (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustus
Maksakahjustusega patsientidel ei ole uuringuid läbi viidud.

Nadropariin on vastunäidustatud järgmistel juhtudel:
- Ülitundlikkus nadropariini või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
- Anamneesis nadropariinist tingitud trombotsütopeenia (vt lõik 4.4).
- Äge verejooks või hemostaasi häiretest tingitud suurem risk verejooksu tekkeks, v.a
dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon, mis ei ole seotud hepariinraviga.
- Verejooksu riskiga orgaaniline kahjustus (nt aktiivne peptiline haavand).
- Tserebrovaskulaarne hemorraagia.
- Äge bakteriaalne endokardiit.
- Raske neerupuudulikkus (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) patsientidel, kes saavad süvaveenide
tromboosi, trombemboolia, ebastabiilse stenokardia või ST-segmendi elevatsioonita
müokardiinfarkti ravi.
- Kui madalmolekulaarset hepariini kasutatakse ravieesmärgil, on lokaalanesteesia kasutamine
plaanilistel kirurgilistel protseduuridel vastunäidustatud.

Hepariini poolt põhjustatud trombotsütopeenia.
Hepariini võimaliku trombotsütopeeniat tekitava toime tõttu on trombotsüütide arvu jälgimine
vajalik kogu nadropariinravi vältel.
Harva on kirjeldatud trombotsütopeenia juhte (mõnikord raskekujulisi), mis võivad olla seotud
arteriaalse või venoosse tromboosiga. Sellise diagnoosi võimalust tuleb silmas pidada järgmistel
juhtudel:
- trombotsütopeenia või
- igasugune oluline trombotsüütide arvu langus: 30…50% algväärtusest;
- seisundi halvenemine ravi ajal, kui tromboos on juba diagnoositud;
- ravi ajal tekkiv tromboos;
- dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon.

Neil juhtudel tuleb nadropariinravi lõpetada.

Nimetatud juhud on oma olemuselt tõenäoliselt immuunallergilist laadi ning esmakordse ravi ajal
täheldatakse neid enamasti 5. ja 21. ravipäeva vahel, kuid see võib toimuda ka palju varem, kui
patsiendil on varem esinenud hepariini poolt põhjustatud trombotsütopeeniat.

Patsientidel, kellel on eelnevalt esinenud hepariiniga (kas standardse või madalmolekulaarse
hepariiniga) seotud trombotsütopeeniat, võib vajadusel nadropariini kasutada, kuid vähemalt kord
päevas tuleb läbi viia hoolikas kliiniline jälgimine ja määrata trombotsüütide arv. Trombotsütopeenia
tekkimisel tuleb ravi otsekohe katkestada.

Kui trombotsütopeenia tekib hepariinravi ajal (kas standardsete või madalmolekulaarsete
hepariinidega), tuleb kaaluda võimalusel asendamist teise antitrombootilise klassi ravimiga. Kui
hepariini manustamine on siiski vajalik, võib kaaluda kasutatava hepariini asendamist mõne teise
madalmolekulaarse hepariiniga. Sellistel juhtudel tuleb vähemalt kord päevas määrata trombotsüütide
arvu ning ravi katkestada niipea kui võimalik, sest esialgne trombotsütopeenia võib vaatamata ravimi
asendamisele püsida (vt lõik 4.3).

Trombotsüütide agregatsiooni test in vitro ei oma erilist väärtust hepariinist tingitud
trombotsütopeenia diagnoosimisel.

Järgmistel juhtudel peab ravimit manustama ettevaatusega, kuna esineb suurem verejooksuoht:
- maksapuudulikkus;
- raske arteriaalne hüpertensioon;
- anamneesis peptiline haavand või muu orgaaniline kahjustus, kust võib vallanduda verejooks;
- korio-reetina vaskulaarsed häired;
- postoperatiivne periood pärast aju-, seljaaju- või silmaoperatsiooni.

Neerukahjustus
Nadropariin eritub teadaolevalt peamiselt neerude kaudu, mistõttu on neerukahjustusega patsientidel
suurenenud nadropariini ekspositsioon (vt lõik 5.2). Neerufunktsiooni häirega patsientidel on
suurenenud risk verejooksu tekkeks ning neid tuleb ravida ettevaatusega.

Otsus, kas vähendada annust patsientidel kreatiniini kliirensiga 30...50 ml/min, peab põhinema arsti
poolt patsiendi individuaalse verejooksu versus trombemboolia riskile antud hinnangul (vt lõik 4.2).

Eakad
Enne ravi algust on soovitatav kontrollida neerufunktsiooni (vt lõik 4.3).

Hüperkaleemia
Hepariin võib pärssida aldosterooni sünteesi neerupealistes, mis põhjustab hüperkaleemiat, seda eriti
plasma kaaliumisisalduse tõusuga patsientidel või neil, kellel on risk plasma kaaliumisisalduse
suurenemise tekkeks, nagu diabeedihaiged, kroonilise neerupuudulikkuse, olemasoleva metaboolse
atsidoosiga patsiendid või kaaliumisisaldust suurendavaid ravimeid (nt angiotensiini konverteeriva
ensüümi (AKE) inhibiitorid, mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVAd)) kasutavad patsiendid.
Hüperkaleemia tekkerisk suureneb ravikestuse pikenedes, kuid on tavaliselt pöörduv.
Riskigrupi patsientidel tuleb jälgida kaaliumi sisaldust plasmas.

Spinaal-/epiduraalanesteesia/spinaallumbaalpunktsioon ja samaaegselt kasutatavad ravimid
Epiduraalkateetrite või samaaegne muude hemostaasi mõjutavate ravimite kasutamine (nt MSPVAd,
trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid või teised antikoagulandid) suurendab
spinaalsete/epiduraalsete hematoomide tekkeohtu. Oht suureneb ilmselt ka traumaatilise või korduva
epiduraal- või spinaalpunktsiooni korral.

Seetõttu on vajalik hoolikas individuaalse kasu ja riski suhte hindamine enne tsentraalse närviblokaadi
ja antikoagulantravi samaaegset määramist järgmistes situatsioonides:
- Patsientidel, kes juba saavad antikoagulantravi, tuleb KNS blokaadist saadavat kasu hoolikalt
kaaluda, võrreldes kaasneva riskiga.
- Patsientidel, kellel planeeritakse kirurgilist operatsiooni koos KNS blokaadiga, tuleb
antikoagulantravist saadavat kasu hoolikalt kaaluda võrreldes kaasneva riskiga.
Spinaallumbaalpunktsiooni, spinaal- või epiduraalanesteesia korral peab spinaalse/epiduraalse kateetri
või nõela sisestamise või eemaldamise ja nadropariini profülaktilise annuse süstimise vahele jääma
vähemalt 12 tundi ja raviannuse süstimise vahele 24 tundi, võttes arvesse toote omadusi ja patsiendi
profiili. Neerupuudulikkusega patsientidel tuleb kaaluda pikemaid manustamisintervalle.

Järgmist annust ei tohi manustada enne, kui eelmisest on möödunud vähemalt neli tundi. Nadropariini
kordusmanustamist tuleb edasi lükata kuni kirurgilise protseduuri lõpuni.

Neid patsiente tuleb hoolikalt jälgida neuroloogiliste nähtude suhtes, näiteks seljavalu, sensoorne ja
motoorne defitsiit (alajäsemete tuimus ja nõrkus), soole ja/või põie düsfunktsioon. Ilmnevad
neuroloogilised nähud vajavad kohest ravi. Õed peavad olema koolitatud neid tunnuseid ja
sümptomeid avastama. Patsiente tuleb juhendada, et nad teavitaksid nende sümptomite ilmnemisel
kohe oma arsti.

Kui kahtlustatakse spinaalse hematoomi tunnuseid või sümptomeid, tuleb viivitamata alustada
diagnoosimist ja ravi, sealhulgas seljaaju dekompressiooni.

Kui kateetri paigaldamise ajal tekib oluline või nähtav verejooks, tuleb enne hepariinravi
alustamist/jätkamist hoolikalt hinnata selle kasu/riske.

Salitsülaadid, mittesteroidsed põletikuvastased ja tromboosivastased ravimid
Venoosse trombemboolia profülaktika ja ravi ning hemodialüüsiaegse hüübimise vältimise korral ei
ole atsetüülsalitsüülhappe, teiste salitsülaatide, MSPVAde ja tromboosivastaste ainete samaaegne
kasutamine soovitatav, kuna võib suureneda risk verejooksu tekkeks. Kui nende samaaegset
kasutamist koos nadropariiniga ei saa vältida, tuleb rakendada hoolikat kliinilist ja bioloogilist
jälgimist.
Ebastabiilse stenokardia ja ST-segmendi elevatsioonita müokardiinfarkti ravi kliinilistes uuringutes
manustati nadropariini koos atsetüülsalitsüülhappega annuses kuni 325 mg/päevas (vt lõik 4.2 ja 4.5).

Nahanekroos
Nahanekroosi on kirjeldatud väga harva. Sellele eelneb purpur või infiltreeritud või valusad
erütematoossed laigud kas koos üldsümptomitega või ilma nendeta. Sellisel juhul tuleb ravi kohe
katkestada.

Lateksiallergia
Süstli nõelakaitse võib sisaldada kuiva naturaalset latekskummi, mis võib potentsiaalselt põhjustada
allergilisi reaktsioone lateksile tundlikel isikutel.

Ettevaatlik peab olema nadropariini manustamisel patsientidele, kes saavad suukaudseid
antikoagulante, süsteemseid (glüko)kortikosteroide ja dekstraane. Kui suukaudset antikoagulantravi
alustatakse patsientidel, kes saavad nadropariini, jätkatakse ravi nadropariiniga seni, kuni on
saavutatud stabiilne INR-väärtus.

Rasedus: Loomkatsetes ei ole ilmnenud teratogeenset ega lootetoksilist toimet. Siiski on praeguseks
vähe kliinilisi andmeid nadropariini platsentaarbarjääri läbimise kohta rasedatel. Seetõttu ei ole
nadropariini kasutamine raseduse ajal soovitatav juhul, kui saadav terapeutiline kasu ei ületa
võimalikku riski.
Imetamine: Andmed nadropariini imendumise kohta rinnapiima on piiratud. Seetõttu ei ole
nadropariini kasutamine imetamise ajal soovitatav.
Fertiilsus: Nadropariini toime kohta viljakusele ei ole kliinilisi uuringuid läbi viidud.

Puuduvad andmed nadropariini toime kohta autojuhtimise või masinatega töötamise võimele.

Järgnevalt on kõrvaltoimed loetletud organsüsteemi klassi ja esinemissageduse järgi.

Kõrvaltoimete esinemissagedus on klassifitseeritud järgmiselt:
väga sage ≥1/10,
sage ≥1/100 kuni <1/10,
aeg-ajalt ≥1/1000 kuni ≤1/100,
harv ≥1/10000 kuni ≤1/1000,
väga harv ≤1/10000.

Vere ja lümfisüsteemi häired
Väga sage: erineva lokalisatsiooniga hemorraagiad (sealhulgas spinaalsete hematoomide juhud),
enamasti teiste riskifaktoritega patsientidel (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Harv: trombotsütopeenia, (sealhulgas hepariinist põhjstatud trombotsütopeenia) (vt lõik 4.4),
trombotsütoos.
Väga harv: eosinofiilia, mis möödub pärast ravi katkestamist.

Immuunsüsteemi häired
Väga harv: ülitundlikkusreaktsioonid (sh angioödeem ja nahareaktsioonid), anafülaktoidne reaktsioon.

Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga sage: pöörduv hüperkaleemia, mis on seotud hepariini poolt tingitud aldosterooni
supressiooniga, eriti riskigrupi patsientidel (vt lõik 4.4).

Maksa ja sapiteede häired
Sage: maksaensüümide aktiivsuse suurenemine, mis on tavaliselt mööduv.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Väga harv: priapism.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Harva: lööve, urtikaaria, punetus, kihelus
Väga harv: nahanekroos, tavaliselt süstekohas (vt lõik 4.4)

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Väga sage: väikesed hematoomid süstekohal. Mõnedel juhtudel on täheldatud sõlmede moodustumist,
mis ei viita hepariinitsüstide tekkimisele. Need sõlmed kaovad enamasti mõne päeva jooksul.
Sage: süstekoha reaktsioon.
Harv: kaltsinoos süstekohas.
Kaltsinoos tekib sagedamini patsientidel, kellel on liiga kõrge kaltsiumi- ja fosfaadisisalduse korrutise
(Ca x PO ) väärtus, nagu mõningatel kroonilise neerupuudulikuse juhtudel.
4

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Sümptomid
Peamine kliiniline sümptom nahaalusel ja intravenoossel üleannustamisel on hemorraagia. Määrata
tuleb trombotsüütide arvu ja hüübimisparameetreid. Väiksemad verejooksud vajavad harva spetsiifilist
ravi ning tavaliselt on piisav nadropariini annuse vähendamine või annustamisintervalli pikendamine.

Ravi
Ainult raskematel juhtudel tuleb kaaluda protamiinsulfaadi manustamist. See neutraliseerib laialdaselt
nadropariini hüübimisvastase toime, kuigi säilib mõningane anti-Xa toime.
0,6 ml protamiinsulfaati neutraliseerib umbes 950 RÜ anti-Xa nadropariini. Süstitava
protamiinikoguse arvutamisel tuleb arvestada hepariini süstest möödunud aega ja vajalikuks võib
osutuda protamiini annuse vähendamine.

Farmakoterapeutiline grupp: Tromboosivastased ained, hepariini rühm,
ATC-kood: B01AB06

Nadropariin on madalmolekulaarne hepariin, mis on saadud standardse hepariini
depolümeriseerimisel. Tegemist on glükoosaminoglükaaniga, mille keskmine molekulkaal on umbes
4300 daltonit.

Nadropariinil on suur afiinsus plasmavalgu antitrombiin III (ATIII) suhtes. Sellega seondumine viib
faktori Xa kiirema inhibeerimiseni, mis toetab nadropariini tugevat tromboosivastast toimet.

Muud nadropariini tromboosivastast toimet soodustavad mehhanismid on koefaktori inhibiitori TFP1
stimuleerimine, fibrinolüüsi aktivatsioon koe plasminogeeni aktivaatori otsese vabastamise kaudu
endoteelirakkudest ning vere reoloogiliste parameetrite muutmine (vere viskoossuse vähenemine ja
trombotsüütide ja granulotsüütide membraani suurenenud voolavus).

Nadropariinil on tugevam hüübimisfaktori Xa aktiivsuse vastane toime kui hüübimisfaktori IIa vastane
toime. Nadropariinil on nii kohene kui pikaajaline tromboosivastane toime.

Fraktsioneerimata hepariiniga võrreldes on nadropariinil väiksem toime trombotsüütide funktsioonile
ja agregatsioonile ning vaid minimaalne toime esmasele hemostaasile.

Farmakokineetilisi parameetreid on uuritud lähtuvalt antifaktor Xa aktiivsusest plasmas.

Imendumine. Nahaaluse süste järel saabub maksimaalne anti-Xa aktiivsus (C
) umbes 3...5 tunni
max
möödudes (T
). Biosaadavus on peaaegu täielik (u 88%).
max
Pärast veenisisest süstimist saabub maksimaalne plasma anti-Xa aktiivsus vähem kui 10 minuti pärast
ning poolväärtusaeg on umbes 2 tundi.

Eliminatsioon. Eliminatsiooni poolväärtusaeg pärast nahaalust süstimist on ligikaudu 3,5 tundi. Ent
anti-Xa aktiivsus on määratav vähemalt 18 tundi pärast 1900 RÜ anti-Xa süstimist.

Patsientide erigrupid.
Eakad:
Eakatel patsientidel on ravimi eliminatsioon veidi aeglustunud, kuna neil on füsioloogiliselt
vähenenud neerufunktsioon. Neerukahjustuse korral tuleb annust vastavalt korrigeerida (vt lõigud 4.2
ja 4.4).

Neerukahjustus:
Nadropariini farmakokineetika kliinilises uuringus, kus ravimit manustati intravenoosselt erineva
raskusega neerukahjustuse korral, leiti korrelatsioon nadropariini kliirensi ja kreatiniini kliirensi vahel.
Mõõduka neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens 36...43 ml/min) suurenesid keskmine
AUC ja poolväärtusaeg vastavalt 52% ja 39% tervete vabatahtlikega võrreldes. Nendel patsientidel
vähenes nadropariini keskmine plasma kliirens 63% normist. Uuringus täheldati suurt inimestevahelist
varieeruvust. Raske neerukahjustusega isikutel (kreatiniini kliirens 10...20 ml/min) suurenesid
keskmine AUC ja poolväärtusaeg vastavalt 95% ja 112% tervete vabatahtlikega võrreldes. Raske
neerukahjustusega patsientidel vähenes plasma kliirens 50% normaalse neerufunktsiooniga
patsientidega võrreldes. Hemodialüüsi saavatel raske neerukahjustusega isikutel (kreatiniini kliirens
3...6 ml/min) suurenesid keskmine AUC ja poolväärtusaeg vastavalt 62% ja 65% võrreldes tervete
vabatahtlikega. Hemodialüüsi saavatel raske neerukahjustusega patsientidel vähenes plasmakliirens
67% võrreldes normaalse neerufunktsiooniga patsientidega (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse,
reproduktsiooni- ja arengutoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku
toimet inimesele.

Süstel: kaltsiumhüdroksiidi lahus või lahjendatud vesinikkloriidhape pH korrigeerimiseks (pH 5...7,5),
süstevesi.

Mitte segada teiste ravimitega.

3 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 30°C.

Mitte hoida sügavkülmas. Mitte hoida külmkapis, kuna külma lahuse süstimine võib olla valulik.

Süstelahus süstlis (I tüüpi klaas) koos peale süstimist kasutatava nõelakaitsega ja roostevabast terasest
nõelaga, mis on kaetud kummist nõelakattega (0,3 ml, 0,4 ml, 0,6 ml 0,8 ml või 1,0 ml), 2 tk või 10 tk
pakendis.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Kasutamis- ja käsitsemisjuhend
Nadropariini süstelahuseid tuleb enne kasutamist visuaalselt kontrollida võõrosakeste esinemise või
värvuse muutuse suhtes. Muutuste korral tuleb lahus minema visata.
Süstel
Süstlid on ette nähtud ainult ühekordseks kasutamiseks ning süstlisse allesjäänud lahus tuleb minema
visata. Lahuseid ei tohi segada teiste preparaatidega.

Pärast ravimi manustamist peab nõelakaitse katma nõela täies pikkuses. Seejärel võib süstla minema
visata.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.