Mehel depressioon, muutused seoses "uue eluga" 18.04.08 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!
Minu mure on järgmine:
Mehel on stress, see on tingitud pingelisest tööst, ülemuse surmast, uuest väga vastutusrikkast ametikohast jpm. Oleme koos olnud 7 aastat, meil on 5 a laps, elame majanduslikult heal järjel, meie suhe on seni olnud väga ilus ja hea.
Stress on tekkinud mehel tema enda sõnul aastatepikkusest enese allasurumisest, et kõike oma perele pakkuda ja tööl tulevast vastutusest, kiirest elust. Mees pöördus arstile, koos arstiga jõuti arusaamale, et tema hetkeolukorras oleks abi antidepressantidest.
Nüüdseks on ta tablette võtnud 2 kuud, kokku määrati talle 6 kuune kuur. Ta on muutunud küll kindlamaks, tublimaks, tugevamaks, rõõmsamaks, muretumaks.Aga kodus on ta pigem ükskõikne, ülbe, kalk, närviline, ärrituv jne. Mina olen 27.a. tema 36, mina olen pigem selline sangviiniku tüüpi, tema on koleerik. Ta ütleb, et oma aastatepikkuse tänitamise, õiendamisega, ärritumistega tühjade asjade pealt olen ka mina tema seisule kaasa aidanud. Hetkel on mul tunne, et ta ei taha ja ei suuda enam minus midagi head näha, kuigi ma väga püüan olla hea tema vastu.
Ka on meie peres uues asjaks mehe väljaskäimised. Ta pole 7 .a. jooksul kunagi sõpradega käinud kuskil, nüüd ütles, ta vajab ka mingitki oma elu ja et vahepeal lihtsalt PEAB ka omaette väljas käima. Minu jaoks on see kõik võõras ja vastuvõetamatu, mina ei saa aru, miks peab käima?! Pealegi ärritub ta hetkel väga, kui ma küsin, kellega ta kus käis jne. See on minu jaoks veel eriti kummaline.
Pelaegi olen ma ise kahtlustav , ebakindel ja armukade tüüp, vaatamata sellele, et mulle iga päev siiamaani korrutatakse kui kena ma olen ja et mind ja ainult mind armastatakse.
Kogu see jutt on pikk ja võib-ola pisut lünklik,kuid küsimused, mis selles olukorras mu pead vaevavad: kas mees võib muutuda oma pere suhtes täiesti ükskõikseks ad-de mõjul ja kui ma end ka ise 100% kokku võtan ja püüan ja püüan, kas on lootust mingile suhte jätkumisele. Kas ma pingutan lihtsalt üle või on need normaalsed tunded seoses mehe käitumuslike muudatustega
Ma olen nagu mingis lumepalliefektis, ma juba kardan õhtuti, et äkki jälle minnakse välja ja neid pidevaid riide, meil on ka laps, kes seda kõike pealt kuuleb ja näeb. Tema psüühhikale see ka hästi ei mõju.