Pereprobleemid 18.04.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere.
Olen 22 (kohe-kohe 23)aastane ja minu mees 30aastane. Oleme koos elanud 5 aastat ja meil on kaks last 1,9aastane ja 4aastane laps. Meie pereelus on selle 5 aasta jooksul olnud pidevalt probleeme. Üheks kõige suuremaks probleemiks , millest omakorda tulenevad väiksemad probleemid (ja kujunevad suureks) on see, et mina ei taha oma mehega seksida. On olnud perioode, kus meil pole pereelus jälle hästi olnud ja mees on selle pärast pidevalt kodust ära läinud ja sõpradega joomas käinud . Vahepeal, lühikest aega tekkis ka teine naine. Mehe joomisperioodi ajal käitus ta ka nii, nagu ükski mees käituma ei peaks: kui sai minu peale vihaseks siis tuli kallale (küll päris ei löönud, kuid see oli tema suur soov küll). See on kõik küll praeguseks lõppenud, kuid minule on see hinge ja südamesse jälje jätnud, mistõttu ei suuda ma oma meest võtta enam nii nagu see pereelus peaks olema. Olen segastes tunnetes, ega teagi kas enam armastan teda. Samamoodi on hakanud ka tema tundma. Minu jaoks on seks vastumeelne ja ma teen seda vaid kohusetundest. Mees väidab, et tema tunneb, et ta nagu vägistaks mind. Ma ei tunne mehe vastu mingit erutust, kui ta mind näiteks puudutab ja siit johtuvalt ei saa ju loomulikult tulla ka mingit soovi seksi vastu. Ja samas pole ma saanud ka kunagi orgasmi. Minu jaoks on juba seks muutunud täiesti mõtetuks tegevuseks. Ja ma ei jõua ka lõpmatuseni kohusetundest seksida (kuigi me teeme seda väga harva, sest mina ei taha. Mees süüdistab mind ka selles, et ma isegi ei proovi ega ürita midagi muuta.
Probleem on ka selles, et mees on olnud väga pikka aega töötu. Mina sain tööle alles kuu aega tagasi. Meees tunneb, et temast sõltub pere elu, mis on minu arvates muidugi normaalne. Et pole tööd, on teda ka väga närviliseks inimeseks teinud (kuigi ta on niisama ka üsna närvilise loomuga inimene) ja lisaks ei ole tema jaoks mõeldav, et elab naisega koos ja ei saa seksida, mis omakorda keerab teda üles. Ja sellest tulenevalt ajavad teda igasugused pisiasjad närvi. Oma viha elab ta aga minu peal eelkõige välja.
Mees andis mul valida, kas lähen mina või tema ära (lähme lahku) või ma hakkan normaalseks. Olema palju kordi üritanud niimoodi ära leppida, et proovime uuesti aga pole midagi välja tulnud. Täna aga läks mees ära. Ma ei suuda ja pole mõtet anda jälle tühje lubadusi, mis ilmselt paika ei pea.
Mis on Teie arvamus loost? Kas Teie arvates on lahkuminek lahendus? Kas aitaks näiteks psühholoogiline nõustamine? Loomulikult oleks mu lugu tunduvalt pikemalt vaja teada, et mingit nõu anda, kuid ehk oskate siiski midagi asjast arvata. Me mõlemad mehega tunneme, et me ainult piiname üksteist oma kooseluga, kuid samas on meil ju kaks last, keda ma loomulikult ei tahaks jätta ilma isa kasvatusest. Tahaks siiski, et lapsel oleks ema ja isa, kuid kas sellisel kooselul on mõtet, sest lapsed saavad ju ka väga hästi aru, et peres pole kõik korras. Ei tahaks, et nemad arvaksid suureks saades, et selline peabki pereelu olema.
Teid ette tänades