rasedus ja kokkulepped 31.01.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Me oleme omavahelistes suhetes kehtestanud reegli, et laseme üksteisel elada - pidudel käia, vastassooga suhelda. Suudlemine on lubatud, intiimvahekord mitte. Kui keegi vastassoost sõber tekib, peab ta teadma meie suhtest ja seda aksepteerima. Omavahel salatsemist ja poolikuid tõdesid olla ei tohiks - kui varjatakse, tähendab, et on tegu millegi halva ja ohustavaga. St. kogu suhtlemine on rajatud usaldusele, mis tundub olevat kõige mõnusam variant, kui mängime samade reeglite järgi.

Praegu olen 6. kuud rase. Tunnistan, et laps on minu poolt rohkem soovitud. Mees kartis, et äkki sai liiga vara - ta on kõigest 23-aastane (mina 22). Tema nägi isakssaamises vaid kohustusi ja nö noore inimese elu lõppu. Kogu aeg olen sisendanud talle, et nii see pole - elu tuleb kogu aeg mõnuga võtta - ei tohi unustada lapse kõrval iseennast, oma sõpru ja soove.

Kuna olen tudeng, teen praegu eksameid ja ei saa ise eriti väljas käia. Samas ei keela ma temal seda teha. Paraku olen ma tähele pannud, et tema märkused minu suhtes on muutunud aina ebameeldivatemaks - ma polevat enam särtsu täis (energia läheb õppimise peale), mu sõbrad ei kõlba kuhugi, ma peaks omavanustega suhtlema (parimad sõbrantsid - üks 12 a. vanem, teine 5 a. noorem), ma peaks vähem sööma (5 raseduskuuga + 4,5 kg peaks olema normaalne), rohkem trenni tegema (teen 2x nädalas) jne. jne. Leian, et need märkused on põhjendamatud, sest ma näen endaga ikka vaeva küll.

Hiljuti oli meil tüli sellepärast, et kirjutasin ühele ta tibile, kellel polnud minust aimugi, et olen selle poisi elukaaslane. Ei mingit sõimamist ega muud sellist. Selle peale viskas mees mu kodust välja. Kui hommikul tagasi tulin, kahtlustas, et olin mingi mehega!!! Tegelikult läksin vanematekoju. Seekord oli ju tema see, kes rikkus kokkuleppeid, pealegi oli minu lahkumine tema soov.

Üleeile sain teada, et tal oli ühe naisega intiimsuhe ca aasta tagasi ja nad suhtlevad siiamaani. Tema varasem jutt selle naise kohta oli, et neil pole midagi olnud ega saagi olema, ta on vaid ta sõbranna, kes on temast huvitatud, kuid tema naistele haiget ei tee. Nad veetsid lausa üleeelmise jaanipäeva koos, sest siis toimus mehe sõpradel pidu ja ma pidin siis tööl olema. Seal neil asi arenema hakkaski. Teadsin sellest naisest, kuid uskusin oma mehe väiteid.

Mees on väga kinnine. Olen seda pidanud pigem ta iseloomujooneks kui et selleks, et tal midagi varjata oleks. Paraku tulevad just praegu, kui rase olen, igasugused asjad välja. Kardan, varsti jälle. Kuidas ma saaksin sellist meest usaldada? Mida pean tegema? Armastan seda meest ja tahan, et laps kasvaks isaga koos. Ka mees on rohkem lapsest hoolima hakanud. Kuidas iseenda kibestumisega hakkama saada? Ei kannata vihapidamist - omaenda närvidele käima hakkab. Kas peaksin ka rohkem teiste meestega suhtlema, nö kutte pidama hakkama?
?????????????????????????????????????????????????????????????????????????