Vapper võitleja? 07.02.02 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Olen juba veerand sajandit vana ja ma pole veel iseseisev inimene. Ma ei suuda kuidagi iseseisvaks saada. Peamine takistus on see, et mul pole tööd.

Mind ei lihtsalt millegipärast ei võeta. Mul on tunne et ma ei kõlbagi enam kuskile.

Lähedased ütlevad et ma ei sobigi kuhugi ja ma ei sobi suhtlema. Ma ise püüan kogu hingest arvata, et see siiski nii ei ole, kuid seda loota on järjest raskem ja raskem. Tegelikult ma ei teagi päris täpselt millist tööd ma teha tahan. Paljud inimesed teevad ju midagigi, ilma et see neile meeldiks, et raha teenida. Asi pole selles,et mind miski ei huvitaks.

Tegelikult huvitab mind kõik, olen avatud kõigele uuele. Võibolla see ongi viga, ma ei pühendu millelegi konkreetsele. Mul on tunne ,et ei saa kunagi ühtegi kohta, sest mul pole mingitki kogemust. Mind häirib kohutavalt, et mu lähedased minusse ei usu. Ma olen kobakäpp ja hajameelne. Arvan: ma pole oluliselt rohkem koba kui tavaline inimene kes ikka eksib. Pikapeale hakkab tunduma , et maailmal on õigus arvaku mina endast mida tahes. (olen üliõpilane). Võibolla on see kõik imelik lugeda kellelegi kel on juba töö.