Armukadedus 04.05.10 / Psühholoogia

Arst vastas:

dr Tõnu Ots

Psühholoog

Pole vastuolulisemat tunneterägastikku kui kõik see, mida armukadeduseks nimetame. Ühelt poolt on see armastuse ilming. Just armukadeduse kaudu tunneme tihtipeale armastuse ära – kui ootamatult kogeme, et teeb haiget, kui see meeldiv inimene kellegi teisega suhtleb. Nii võib armukadedus olla armastuse indikaator kui ka stimulaator. Teiselt poolt saab armukadedus olla egoistliku omanditunde ilming, kus peame ka suhtlemist ja suhteid vaid endale kuuluvaiks. Armukadedus saab olla ka hirm kellegi lähedase kelelegi teisele kaotamise pärast, hirm hingelise üksinduse ees, hirm hülgamise alandatuse ees. Armukadedus on usaldamatus, ebakindlus eelkõige iseendas.
Kui armukadedus on tugevam, kui armastus, mis selle käivitas, on see haiglaslik armukadedus.
Meie keha kõiki ilminguid juhib keemia, mida endokrinoloogiaks nimetatakse ja ka armukadedus, nagu kõik tunded on küll meie psüühiline kogemus, kuid sel on bioloogiline alus. Iseenda alateadvusega on väga raske võidelda. Meeste juures on ta üks vastikumaid tundeid, mis lausa iseloomuks tikub kujunema. Haiglaslikult armukadedale mehele ja tema armastatule jääb ka nõustajal paraku üle vaid kaasa tunda.
Naisel on enda armukadedusega veidi kergem toime tulla. Mees tahab armastada ja naudib seda tunnet iseendas ning ei talu selle tunde „parema pakkuja“ võimalust. Naine tahab armastatud olla ja tunneb armukadedust, kui talle tundub, et talle ei jagu piisavalt tähelepanu ja hellust. Mees armastab silmadega, naine kõrvadega.

See teoretiseerimine aga konkreetses mures ei aita. – tunne on alateadvuse võimsus ja teadvuse „tohterdamist“ ligi lasta ei taha. Ometi on see ainus väljapääs. Et armukadedus armastust tapma ei hakkaks, on kõige targem soovitus: „lase ta vabaks“. Kui armastuse nimel nõutakse absoluutset seotust teisega, on armastus kiire kustuma. Algul hakkame teisele absurdseid nõudmisi, siis süüdistusi esitama, siis haiget tegema. Lõpuks märkame, et oleme armastuse asendanud enesehaletsuse ja armukadedusega. Armastust kantakse silmis ja südames, armukadedust keelel. Muidugi on meeldiv pidevalt kuulda „ma armastan sind“, aga pidevalt neid sõnu nõudes hakkame nendega sedavõrd harjuma, et tunduvad üha trafaretsemana. Armastuse püsimise saladus selles seisnebki, et õhates teineteise otsa vaatamine ja ainult teineteise märkamine peab asenduma käest kinni hoides ühes suunas vaatamisega. Seal on aga ka teisi inimesi peale meie kahe.
Esimene, mis teha tuleb - hoia oma armukadedus enda teada. Kaastunde ja haletsuse otsimine, nutmine pole selles situatsioonis naise relvad.
Teiseks kujutlege oma võimalikku „konkurenti“ ette ja püüdke temast parem olla.
Kolmandaks – uskuge oma armastatut ilma sõnaliste kinnitusteta.
Neljandaks – uskuge endasse, oma naiselikkust, veetlust, et ta kohe teisiti ei saa, kui peab ise tegema kõik, et oma tunnet tõestada.

Kas see arutelu oli kasulik?