hirm. 20.03.08 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

tere,
olen 20 aastane üliõpilane,viimasel ajal on pannud erinevad asjad mu enda juures mõtlema, et tahaks kellegi käest küsida, kas see on normaalne ja loomulik.
kui olin 10 aastane siis suri mu isa, ta oli alkohoolik ning lõpuks kukkus ennast surnuks. kuna olin isaga väga lähedane siis elasin seda üsna raskelt üle, siiani annab see puudust tundmine ennast tunda. probleeme on peres veel palju igasuguseid olnud, ema ja kasuisa ei saanud kunagi omavahel läbi, kasvasin üles keset tülisid, ropendamist ja igasugu inetuid asju tegelikult. aga kõik se on möödas ja meie pere on sellest kõigest välja tulnud ja elab nüüd väga normaalset õnnelikku elu. ise olen ka nagu tegelikult alati end armastatuna tundnud ning samuti on mu ema lapsed alati esikohale pannud jne.
pärast isa surma on olnud pidev hirm ema pärast. ja ma tean et räägitakse, et see on tavaline, aga siiski ei saa ma sellest üle. alles hiljuti nägin unenägu, kus keegi tuli mulle teatama mu ema surmast ja präast seda umbes nädal aega helistasin emale 3-4 korda päevas, et kontrollida kas kõik on hästi. alati kui ta kuskile kaugemale sõidab, siis muretsen, et kas kõik on korras. vahel hakkan nutma pelgalt sellest mõttest. olen mõelnud, et võibolla on see võimendunud just sellepärast, et esimest aastat elan tallinnas päris üksi ning otseselt ei ole kedagi kõrval.
samas olen alati olnud iseseisev, pigem nagu nö oma elu elanud juba varakult, endaga igal pool hakkama saanud, aktiivne ja enesekindel olnud. toetavaid sõpru on mul palju,samuti ka tallinnas ei tunne end võõrana ja ebakindlana.
aga samas viimasel ajal tunnen, et olen rohkem väsinud ja ma olen aalti olnud selline energiline ja väga aktiivne ja rõõmus, kuid tunnen, et ei taha enam eriti midagi teha, pigem oleks kodus üksi ja kui kodus olen siis tunnen end veel halvemini. selline üksindusetunne nagu rõhub kuigi põhjust nagu ei ole. mingi selline elurõõm on kuidagi tuhmunud. tujud on väga erinevad. alles eile hakkasin nutma täiesti tühja koha pealt. ja kui küsitakse põhjust tõesti ei oska öelda. kuidagi segamini tundub kõik. hetk hiljem aga mõtlen, et kõik on ju korras, mis mul ometi viga on. sõpru on mul palju, koolis läheb hästi, majanduslikult on kõik hästi, käin ka kirikus, mis minu jaoks väga oluline on.
lihtsalt selline ebalev ja segane on kõik. mõnikord tunnen ka hirmu, mitte mingi murdvarga ega millegi muu sellise. vaid sellist tühja hirmu eiteagimille ees. ise olen mõistnud seda nii, et vast on tavaline hirm kaotada ema kui üks vanematest on surnud ning et üksielamine nõuab lihtsalt harjumist ning läheb aega kui uues situatsioonis oma koha leian. ma isei ei tea mis mu küsimus on.. ehk et kas niimoodi tunda on loomulik?