probleem vanematega 02.07.07 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere! Kirjutan, kuna ei suuda ise oma murele kuidagi vastust leida...Nimelt olen ma 20-aastane neiu, lõpetasin esimese aasta ülikoolis, kuid vanemad arvavad endiselt, et olen veel väike ja ei saa ise oma eluga hakkama - küll olen liiga rumal, küll liiga naiivne ja sinisilmne, oma ebareaalsetes unistustes viibiv jne. Probleem tõusis eriti tugevalt esile siis, kui ütlesin, et tahan minna aastaks välismaale õppima, nad ei taha, et ma läheksin, sest riik asub kaugel,on nende arvates väga ohtlik ja ma ei ole selleks nende arvates piisavalt iseseisev. Kuidas ma iseseisvaks saan, kui nad mind kümne küünega kinni hoiavad? Igal õhtul, kui ma koju ei tule, uuritakse alati, kus, kellega olen ja mida teen (kuigi käin pidudel haruharva, ei joo, ei suitseta ja olen üleüldiselt äärmiselt korralik inimene - vahel tundub, et oleksin pidanud nooremana "paham" olema, siis ehk oleks neil minu täiskasvanuks saamist kergem võtta...)!? Ise olen ma kindel, et saan mujal hakkama, sest ma tahan saada! Mida ma peaksin tegema? Vahel on mul tunne, et ka parima tahtmise korral ei ole mul võimalik oma elu alustada, iseseisvuda ja avastada, mis mulle meeldib ja kuidas mina tahan elada...Nad ütlevad, et ma mataksin oma ebareaalsed mõtted maha ja elaksin nii nagu elab enamik ehk teised, kes ei püüdle kusagile kaugele välismaale. Ega ma ei tahagi ju sinna elama minna, ma tahan elukogemust saada (seeläbi ka ennast paremini tundma õppida) ja keeleoskust parandada, aga nemad kardavad, et ei näe mind selle tulemusena enam kunagi(mustad mehed röövivad ära)!!!!!! Tundub, et probleem on suuresti mu välimuses ka, oleksin ma kole, paks ja hakkaja poiss, saaksin nende nõusoleku iga kell. Kas tõesti peaksin ma vanemate heaolu nimel (ema nutab selle pärast peaaegu iga päev ja isa on ka mures) jätma oma unistuse ja otsima muu eneseteostusvõimaluse, mingil teisel viisil, kuigi ma tean, et oma otsust tulevikus veel sügavalt kahetseksin? Ometi ei saa ma ju jätta vanemaid siia kodumaale muretsema ja nutma, see murraks mu südame ja ma ei saaks aastat välismaal nautida...Ja peale selle süüdistavad vanemad mind selles, et ma nad niimoodi kannatama panen...Olen ikka täitsa nõutu.

Oleksin tänulik igasuguse nõuande eest!

Liisa Tallinnast