Mida ma tegema peaks, et eneses rahu saavutada? 01.12.06 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!
Olen 22 aastane tulevane ema. Elan koos 26 aastase mehega. Mul on hea töökoht, elukoht on olemas. Raha on ka ära elamiseks piisavalt. Peaksin õnnelik olema, et olen nii kaugele jõudnud oma eluga. Ma ei suuda leida eneses rahu. Enne rasedust arvasin, et lihtsalt asi selles, et ma kardan temast (mehest) ilma jääda. Nüüd, kus meil laps tulekul ja seega tõestus, et ta tõesti armastab mind ja tahab minuga koos olla, ei ole midagi muutunud. Ei ole ka hullemaks läinud. Probleem järgmine:
Mees on tavaliselt nädala sees mujal linnas tööl ja koos saame olla nädalavahetustel. Mind teeb närviliseks see, et ta ei veeda seda nädalavahetust ainult minuga. Tema tahab lõõgastuda (tema tähenduses sõpradega istuda ja napsu võtta). Nendele lõõgastusõhtutele olen mina ka muidugi oodatud. Alati kui ta alkoholi mingisuguses koguseski tarvitanud on läheme me tülli. Minu arvates muutub ta siis kurjaks ja suureks probleemiks on koju minek. Tema pidutseks alati kella 6ni hommikul. Tundub, et tal üldse probleeme alkoholiga, sest piiri ta eriti ei pea. Seega tülitseme me pidevalt sest mulle ei meeldi isegi see, et ta oma ema juurde läheb (sest tema ema naabrimees minu mehe sõber). Mulle ei meeldi see, et tunniks ajaks kodust ära minnakse. Pidevalt helistan ja kontrollin kus oled, kuna tuled. Ise lähen ma selle juures nii närvi alati. Ja ei luba ma tal sõbra juures filmi käia vaatamas, kuna ma ise ei viitsi filme vaadata. Muidugi loomulikult ta ei kuula mind ja läheb ikkagi siis suur tüli majas. Ma lähen meie tülitsemiste käigus alati nii närvi. Hakkan värisema, mul hakkab külm, siis nutan ja ainus mõte on peas, et tapaks ennast ära, et küll ta siis kannataks. (ise veel mõeldes, et kirjutan kirja kus ütlen, et minu surmast mees süüdi on). Ma olen mehele rääkinud, et selline olen ja tahan psühholoogi juurde minna aga ta vist ei saa sellest aru. Samas ei suuda me mingeid kokkuleppeid ka teha, sest tema ei pea nendest kinni. Lepime enne väljaminekut kokku, et tuleme kell 2 ilusti koju. Kui kell 2 hakkan ütlema, et kojumineku aeg, siis esimene lause kohe, et mine siis. Aga ma ei saa ilma temata ju koju minna sest ma hakkas kodus närvitsema, et kuna tuleb jne. Ma ei saa magada jne. Ma vihkan seda tunnet. Miks see tunne on? Miks mul ei või olla ükskõik nagu teistel on? Ta ei tulegi kunagi koju. Või siis kui tuleb siis oma asjadele järgi, et läheb minema minu juurest. Viimane kord tahtis sõitvast autost välja hüpata kuna ma teda baari ei viinud vaid kodu poole vägisi sõidutasin. Siis karjus ka mulle, et ma ei näe teda enam iialgi jne. (Olime ka kokku leppinud kellaaja, et läheme ilusti kell 02 koju. Niigi hakkasin koju kippuma alles kell 03).
Mida ma siis peaksin tegema? Psühholoogi poole pöörduma? Samas nagu enamus ajast tunnen ennast hästi. See vist sellest, et nädala sees ma ju üksi, sest tema tööl. Aga nii kui mees midagi korraldab lähen ma närvi. Teiste tegemistest on mul ükskõik. Ainult mees häirib mind. Ta pidevalt jonnib minuga nagu väike laps. Ja loomulikult nüüd siis iga lause peale hakkan ma kohe vastu jonnima. Ta oskab normaalne ka olla. Miks ta siis koguaeg normaalne ei ole? Ja muidugi mind ajab närvi kui ma oma tahtmist ei saa. Nüüd, kus ma rase olen, siis olen ma eriti ülbe ka. Arvan, et mulle on kõik ju lubatud. Ma ei karda temast ilma jääda ja seega võin jonnida ja ülbitseda nii kuis jaksan. Ma ei anna talle järgi ja tema mulle ka mitte. Pärast kannatan mina sest elan seda kõike üksi olles julmalt läbi. (nuttes ennast segaseks, ja enesetapu mõtetega). Loomulikult ma ennast kunagi ära tappa ei julgeks. Aga see mõte lihtsalt, see tundub nii fantastiline nendel hetkedel. Nii ilus ja hea ja ainus lahendus mu elule.
Mida ma tegema peaks, et eneses rahu saavutada?

Ette tänades!

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere!
Hea kooselu aluseks on usaldus ja oma tahtmiste sobitamine kaaslase omaga. Teie rahutus on tingitud osaliselt sellest, et ootate perre last. Arvan, et Teie mehele on olukord samuti pingeline. Tulevase emana on Teil vastutus uue inimese eest. Samuti ka Teie mehel. Soovitan teil leida endale psühholoog, kellega koostöös saate valmistuda uuteks rollideks.
Seniks soovitan rohkem mõelda tulevasele lapsele ja valmistuda tema tulekuks. Lubage mehel minna sõpradega välja, kuid oma suhtumine alkoholi jätke ediseks. Kui Teie meest sõprade juurde ei luba ja jonnite, on mehel lihtne minna välja. Katsetage vastupidist käitumist ja küllap näete muutust mehe käitumises.
Jõudu ja edu soovides!
Irene Kalvet.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Kuidas end muuta?

Tere!

Hakkasin üsna noorelt noormeestega läbi käima. Esimene suhe algas mul 14aastaselt, mis mingil põhjusel lõppes üsna kiirelt (vast 3 kuud). Siis ma veel ei tundnud endas erilist ebakindlust ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Sinu suhetekogemus algas väga noorelt ja täis negatiivseid elamusi. Sina petsid ja Sind peteti. See on kaunis pude vundament tugevale ja usalduslikule suhtele. Sa ei räägi ka sõnagi armastusest, vaid usaldusest.
Loe edasi

Purunenud suhe

Tervist.

Olin enda kaaslasega olnud koos pea 3 aastat. Meil oli tõesti väga lähedane suhe ja sobisime kokku väga hästi. Tundsime üksteisega hingesugulust ning poleks osanud arvata, et üheltmaalt ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Armunule on suhe tema elu mõtteks. Kui see suhe puruneb, tundub, et elul pole enam mõtet. Ja see tunne paneb ta vaakuma stressi ja depressiooni vahel. Kui tegu oleks stressiga, peaks abi saama puhkusest, ...

Loe edasi

Omavaheline suhtlus

Tere.
Pöördun Teie poole täiesti viimases hädas. Suhe, kus elan koos (enne olin 18 a abielus) 4 aastat, mees on 53-aastane, kipub täiesti lagunema, sest me ei suuda leida ühist arusaama seksi osas. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Võiks viidata mitmele põhjusele sellise intiimsuhete kriisi tekkes. Esimene on seotud meie arengu seaduspärasustega - klimakteeriumi-eelne seksuaalse aktiivsuse tõus muudab naise pretensioonikaks ja rahulolematuks. ...

Loe edasi

Lemmiklooma äraandmine

Tere,

Meie peres on kaks last 11 ja 1. Lisaks suur sõber kass Bruno.
Kuna kass ei suuda kuidagi leppida pesamunaga, oleme sunnitud kassi ära andma, mida elab kohutavalt üle vanem laps. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Toaloom on igal juhul iga lapse arusaamades pereliige, õueloomaga ehk sellist lähisuhet ei pruugi tekkida. Olukord lapse jaoks ei erine sellest, kui peaksite temagi ära andma. 11- aastane ehk ei küsi, ...

Loe edasi

Laps kardab potile istuda

Tere,
Minu lapsel oli kõhukinnisus, millega kaasnes hirm häda tegemise ees ja see kestab siiani. Laps hoiab viimse piirini kinni ja siis laseb püksi suure kisaga. Kui ütlen talle, et lähme kakame ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Oluline on teada, kui vana lapsega on tegu ja kas ta enne kõhukinnisuse vaevusi oli õppinud ise potil käima, või oli selleks sunnitud. Laps peab kõhukinnisuse valusid poti süüks (seostab neid potiga) ja ...

Loe edasi

Minu mees on depressioonis

Tere.Vajan Teie nõu.
Minu mees on olnud alati tugev ja kunagi pole ta mõelnud, et annab alla.
Me oleme koos elanud juba kolm aastat.
Probleem on nüüd selles, et ta läks sõjaväkke ja ta ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Teise inimese kaudu nõu anda pole õige, pealegi oleks temalt palju küsida. Kõigepealt valude pärast jalas ja valuvaigistite kohta. Valuvaigistite ja depressioniilmingute vahel on seos. Kui teda sõjaväest ...

Loe edasi

Segaduses

Tere, juba kaks nädalat tagasi tekkisid siuksed paranoilised mõtted, et ma olen homo See asi piinab nii hullult, et segab juba suhet enda tüdrukuga, tüdruk on olnud mul juba pea-aegu pool aastat ja armastan ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

See on sundmõte ja kuulub psühhiaatria valdkonda. Pöörduge psühhiaatri poole.

Loe edasi

Ema ja 38-aastane laps

Kirjutan seoses oma emaga. Kõrvalt on kohutav vaadata, tahaks kuidagi aidata, aga ei suuda ega oska ning lasen olukorral ka ennast morjendada. Minu ema, kellel ei ole südant ära öelda oma 38-aastase „lapse“ ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Olen nõuannetega sama suurtes raskustes, kui kirja kirjutaja. Väga raske on aidata inimest, kes abi vastu võtta ei taha, nõuandeid abina ei näe ja usub abi vaid jumalast.
Näen võimalusi omalaadses ...

Loe edasi

Kas abielukriis ?!

Olen olnud elukaaslasega koos peaaegu 10 aastat,temal seljataga kaks purunenud kooselu ja lapsed, minul üks ja lapsed, meil on ka ühine laps, kes on nüüdseks 7aastane ja alustas kooliteed.
Juba umbes ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Pooled inimesed on elu jooksul kogenud abielu või kooselu purunemist. Paljud neist isegi korduvalt. Ning see on valus, olgu see kooselu nii hädine kui tahes. Meie ellu on tunginud nii palju sedalaadi ...

Loe edasi

Pearinglus

Tere.

1998. aasta sügisel algas mul tugev pearinglus ja halb oli ka toas käia ning pikali ei saanud olla. Hakkasin võtma Cipramili. See hoiab natuke pearinglust ja südamepekslemist vaos, kuid ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Cipramil on paljude juures ennast õigustanud antidepressant. Kui Te seda kasutate, peate olema perearsti või psühhiaatri patsient ning psühholoogil ei ole soovitav ilma nende nõusolekuta ravisse sekkuda, ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi