Mida ma tegema peaks, et eneses rahu saavutada? 01.12.06 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!
Olen 22 aastane tulevane ema. Elan koos 26 aastase mehega. Mul on hea töökoht, elukoht on olemas. Raha on ka ära elamiseks piisavalt. Peaksin õnnelik olema, et olen nii kaugele jõudnud oma eluga. Ma ei suuda leida eneses rahu. Enne rasedust arvasin, et lihtsalt asi selles, et ma kardan temast (mehest) ilma jääda. Nüüd, kus meil laps tulekul ja seega tõestus, et ta tõesti armastab mind ja tahab minuga koos olla, ei ole midagi muutunud. Ei ole ka hullemaks läinud. Probleem järgmine:
Mees on tavaliselt nädala sees mujal linnas tööl ja koos saame olla nädalavahetustel. Mind teeb närviliseks see, et ta ei veeda seda nädalavahetust ainult minuga. Tema tahab lõõgastuda (tema tähenduses sõpradega istuda ja napsu võtta). Nendele lõõgastusõhtutele olen mina ka muidugi oodatud. Alati kui ta alkoholi mingisuguses koguseski tarvitanud on läheme me tülli. Minu arvates muutub ta siis kurjaks ja suureks probleemiks on koju minek. Tema pidutseks alati kella 6ni hommikul. Tundub, et tal üldse probleeme alkoholiga, sest piiri ta eriti ei pea. Seega tülitseme me pidevalt sest mulle ei meeldi isegi see, et ta oma ema juurde läheb (sest tema ema naabrimees minu mehe sõber). Mulle ei meeldi see, et tunniks ajaks kodust ära minnakse. Pidevalt helistan ja kontrollin kus oled, kuna tuled. Ise lähen ma selle juures nii närvi alati. Ja ei luba ma tal sõbra juures filmi käia vaatamas, kuna ma ise ei viitsi filme vaadata. Muidugi loomulikult ta ei kuula mind ja läheb ikkagi siis suur tüli majas. Ma lähen meie tülitsemiste käigus alati nii närvi. Hakkan värisema, mul hakkab külm, siis nutan ja ainus mõte on peas, et tapaks ennast ära, et küll ta siis kannataks. (ise veel mõeldes, et kirjutan kirja kus ütlen, et minu surmast mees süüdi on). Ma olen mehele rääkinud, et selline olen ja tahan psühholoogi juurde minna aga ta vist ei saa sellest aru. Samas ei suuda me mingeid kokkuleppeid ka teha, sest tema ei pea nendest kinni. Lepime enne väljaminekut kokku, et tuleme kell 2 ilusti koju. Kui kell 2 hakkan ütlema, et kojumineku aeg, siis esimene lause kohe, et mine siis. Aga ma ei saa ilma temata ju koju minna sest ma hakkas kodus närvitsema, et kuna tuleb jne. Ma ei saa magada jne. Ma vihkan seda tunnet. Miks see tunne on? Miks mul ei või olla ükskõik nagu teistel on? Ta ei tulegi kunagi koju. Või siis kui tuleb siis oma asjadele järgi, et läheb minema minu juurest. Viimane kord tahtis sõitvast autost välja hüpata kuna ma teda baari ei viinud vaid kodu poole vägisi sõidutasin. Siis karjus ka mulle, et ma ei näe teda enam iialgi jne. (Olime ka kokku leppinud kellaaja, et läheme ilusti kell 02 koju. Niigi hakkasin koju kippuma alles kell 03).
Mida ma siis peaksin tegema? Psühholoogi poole pöörduma? Samas nagu enamus ajast tunnen ennast hästi. See vist sellest, et nädala sees ma ju üksi, sest tema tööl. Aga nii kui mees midagi korraldab lähen ma närvi. Teiste tegemistest on mul ükskõik. Ainult mees häirib mind. Ta pidevalt jonnib minuga nagu väike laps. Ja loomulikult nüüd siis iga lause peale hakkan ma kohe vastu jonnima. Ta oskab normaalne ka olla. Miks ta siis koguaeg normaalne ei ole? Ja muidugi mind ajab närvi kui ma oma tahtmist ei saa. Nüüd, kus ma rase olen, siis olen ma eriti ülbe ka. Arvan, et mulle on kõik ju lubatud. Ma ei karda temast ilma jääda ja seega võin jonnida ja ülbitseda nii kuis jaksan. Ma ei anna talle järgi ja tema mulle ka mitte. Pärast kannatan mina sest elan seda kõike üksi olles julmalt läbi. (nuttes ennast segaseks, ja enesetapu mõtetega). Loomulikult ma ennast kunagi ära tappa ei julgeks. Aga see mõte lihtsalt, see tundub nii fantastiline nendel hetkedel. Nii ilus ja hea ja ainus lahendus mu elule.
Mida ma tegema peaks, et eneses rahu saavutada?

Ette tänades!

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere!
Hea kooselu aluseks on usaldus ja oma tahtmiste sobitamine kaaslase omaga. Teie rahutus on tingitud osaliselt sellest, et ootate perre last. Arvan, et Teie mehele on olukord samuti pingeline. Tulevase emana on Teil vastutus uue inimese eest. Samuti ka Teie mehel. Soovitan teil leida endale psühholoog, kellega koostöös saate valmistuda uuteks rollideks.
Seniks soovitan rohkem mõelda tulevasele lapsele ja valmistuda tema tulekuks. Lubage mehel minna sõpradega välja, kuid oma suhtumine alkoholi jätke ediseks. Kui Teie meest sõprade juurde ei luba ja jonnite, on mehel lihtne minna välja. Katsetage vastupidist käitumist ja küllap näete muutust mehe käitumises.
Jõudu ja edu soovides!
Irene Kalvet.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

kooselu peale lapse sündi

Minu suhted abikaasaga olid normaalsed kuni lapse sünnin, seejärel hakkas minu mehe päev enamvähem varavalges ja lõppes enne südaööd. Mina pidin lapse eest hoolitsema ja muud kodused tööd tegema. Praegu ...

Vastas dr Elen Kihl

Lapsega kodus olemine on ühest küljest rõõmus ja teisest küljest väga kurnav tegevus. Hommikust õhtuni üksi lapsega tegeleda on raske nii vaimselt kui füüsiliselt. Seetõttu on täiesti arusaadav, et kui ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi