Kas ainus lahendus on lahku minek 28.08.06 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!
Oleme enam kui 20 aastat mehega koos elanud. Saime mehega omavahel hästi läbi ja meil valitses alati üksmeel. 2 aastat tagasi hakkas mees käima ainult nendel üritustel, kus käidi ilma peredeta. Eelmisel suvel tuli ühelt selliselt "ürituselt" koju ja küsis, kas ta võiks temakese endale armukeseks võtta. Ma taipasin küll, millest jutt käis ning ütlesin, et mulle see küll ei meeldiks. Siis need peod aina sagenesid kuni selle aasta alguseni. Siis ta tunnistas üles, et oli selle daami pool. Ma läksin endast väga välja. Pärast seda ta lausa provotseerib minuga tülisid. Ma püüan olla väga kannatlik ja teen näo, et see ei ole minu asi. Kodus olen püüdnud käituda nagu poleksi midagi toimunud, algul ajas see teda endast väga välja. Tihti ütles, et miks ma nii hea tema vastu olen. Ma lihtsalt olen selline, ei pea vajalikuks kellegi halba teha ja püüan unustada , kui mulle on liiga tehtud. Sel aastal ta pole rohkem küll õhtuti kodunt ära olnud, kuid nüüd soovib, et ma läheksin ära. Põhjuseks väidab, et ta pole enam endine. Varem oli ta väga perekeskne, pakkus ise välja, kuhu võiks minna jne., kodus oli töökas. Nüüd tahab ta puhata, elu nautida ja talle piisab sellest, kui ta pärast tööd saab kodus magada, muusikat nautida , peol ja kinos käia ning raamatuid lugeda. Minuga pole sel aastal kordagi väljas käinud, onalati keeldunud. Minuga suhtleb väga tõrjuvalt, eriti kella 20-8-ni, päeval on sõbralikum. Õhtul ei julge ma isegi teda vastu kätt puudutada, ta võib nii ägestuda ning uksest välja tormata. Kui püüan selgitust saada, siis on alati vait ja ütleb, et mina polevat milleski süüdi. Tundub, et ta vaimne seisund pole ka justkui päris korras, normaalselt vestluselt hüppab järsku oma maailma, räägib mõned laused oma ettekujutustest selle naisega ja hiljem seda üldse ei mäelta ning jätkab normaalset juttu sealt, kus pooleli jäi. Tundub, et tal on lisaks ka meesteprobleemid või kujutab ta neid lihtsalt ette. Samas minu tunded tema vastu on endised ning see tõttu on mul raske aru saada tema kummalisest käitumisest. Kui ma püüan küsida, kas see on armumisest selle naise vastu. punastab ja on vait. See teine naine on hetkel veel abielus. Ma ei oskagi kohe midagi teha, sest olen endiselt temasse nii armunud nagu vanasti, kuid kui ta minu vastu nii tõrjuv on, saan ma meeletult haiget iga tema sõnaga või tõrjuva käitumisega. Ise väidab, et ta ei saa kodus olla, kui küsin miks, ta ei oska vastata. Ta kujutab ette, et kui ma koliksin ära, siis oleks kõik hästi. See kuhu, teda ei huvita. Nii kaua, kui ma kodus olen, ta püüab kodunt õhtuti eemal olla, kas jalutades või tööjuures olles. Kui mind kodus pole, ei tüki ta kuhugi välja.