Hirm. 12.01.06 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere jälle.

EELMINE VASTUS:
"Tere!
Kirjast võib järeldada, et olete tundlik noormees ja küllap sellised nähud on organismi kaitse mürkide suhtes. Minule jääb mõistmatuks, miks Teil oli vaja veel kord oma organism proovile panna. Inimene ei ela ju selleks, et end mürgitada ja ühest ebameeldivast kogemusest peaks piisama, et loobuda igasugustest katsetest. Kui Te suitsetate, tuleks mõelda ka sellest loobumisele, sest Teie orgamism ei talu selliseid ekstreemsusi. Samas olete piisavalt vana, et suudate sõprade survele mitte järgi anda ja julgelt "ei" öelda, kui midagi seltskonnas pakutakse.
Soovitan leida võimalus koostööks psühholoogiga kui tunnete end jätkuvalt ebameeldivalt.
Jõudu ja edu soovides!
Irene Kalvet."


Teil on õigus, olen tundlik inimene (solvun kergelt, pisaraid on raske tagasi hoida jne.)

Proovisin teist korda kanepit, kuna sõbrad arvasid et mul oli üledoos, kuid ei olnud, kuna see pole lihtsalt võimalik. Suutsin ka olla kanepi suitsetajatega nädal tagasi nii, et endal ei tuleks seda talumatut tunnet.

Siiani esineb seoses selle juhtumiga probleeme, kuid asi pole õnneks nii hull enam kui ennem, kuid häirb ikkagi (vahest on väga kehv tunne).

See hirm/paanika tuleb siis, kui olen üksi või omaette nt. vaatan telekat, olen lihtsalt üksi kodus, maga minnes - eriti selle viimase puhul, kuna pidevalt on hirm, et jälle tuleb paanikahoog. Kui mõtlen või meenutan kui hull oli asi ennem, siis hakkab ka paha - sellest järeldan et olen ise võimeline seda tekitama. Kui mul isegi hea on, siis ma hakkan mõtlema, et äkki tuleb jälle tagasi ja hakkabki imelik. Mõnikord on ka selline tunne, et ma nagu oleks eraldatud kõigest. Nagu ei taju väga hästi mis minu ümber toimub. See tunne tuleb ka siis, kui tehakse juttu kanepist ja uimastitest.

Väga tihti on mul ka hirm, et ma suren ära nt. kui kuskilt arvutimängus või üldse olen milleski parem, siis ma mõtlen, et mis tähtsust see omaks kui ma ära sureksin. Kardan kaotada enda sõpru, peret - kui ära sureksin, siis minu jaoks oleks nad kadunud ja kõik oleks läinud. Olen proovinud endale sisestada, et kõik on korras, midagi ei juhtu - tervis on mul korras ja kõik on vägagi ok. Võibolla hirm tulenebki sellest, et mu elu on liiga hea ja ma kardan seda kaotada?

Asjadesse suhtun nüüd teisiti, kui ennem meeldis omaette olla ja mõtiskleda, siis nüüd püüan seda vältida.

Ehk oskate nõu anda, kas annab midagi teha? (kui psühholoog ja ravimid oleksid välistatud)

16. aastane murega noormees.