ei oska normaalselt elada. 29.09.05 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Olen 22 aastane naine ja ümerringi tunduvad kõik õnnelikud olevat, va mina. Kasvatan last, õpin kõrgkoolis IIIkursusel ja töötan. Kõik väga hea ja tore , aga töökohti olen vahetanud juba 5-6 korral ja sama on meestega. Paar kuud kellegagi käija on juba suur saavutus. Siis järgneb suurem meestevaba periood, kuni alles järgmist tahan. Esimene armastus läks luhta, see oli päris valus kogemus. Jättis märgi maha, taga ei nuta midagi .
Praegu olen jälle suhtes, mida lõpetada tahan ja põhjust ei teagi, justkui minupuhul see nii käikski. Mul on paha tunne teda maha jätta, olen enda peale tige , et nii teen , siiski temaga koos olla enam ei taha. Kuu aega tagasi olin nii õnnelik temaga. Isegi mu tütar võttist ta omaks, mida ennem pole juhtunud. Me saame kolmekesi ideaalselt läbi. Tundsin et olen soovitud ja armastatud inimene.Aga mina pean kõik ära rikkuma, tunnen kuidas ussid mu sisse voolavad ja ma muutun teiseks inimeseks. Justkui tahaks endale ja teistele haiget teha. Sellest olen aru saanud juba, et ma päris terve ei ole.
Erinevaid seltskondi, kus ma liigun, on hästi palju. Kogu aeg on vaja vaheldust, muidu mu patareid kustuvad ära.
Tean ainult ühte kindlat asja , et armastan oma tütart üle kõige ja teeksin ükskõik mida tema pärast. Teised ettevõtmised ja suhted on nii suhtelised. Kord meeldib mulle üks , siis jälle teine asi jne. ja siis jõuan jälle ringiga algusesse .
Ma ei taha eluks ajaks üksikuks jääda!! Vajan kedagi , aga kui kõik ilus on käes , lõpetan selle.