probleem lapsega 28.01.05 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere

Minul on mure 8-aastase tütrega. Probleemi teadvustasin umbes aasta tagasi. Aeg-ajalt käitub tütar tasakaalutult. Meie jutuajamise käigus ärritub ta kergesti, vastab vihase tooniga. Kui ma ütlen,et räägi viisakalt, rahulikult, hakkab ta rääkima karjudes, lõpuks puhkeb nutma. Hiljuti lõppes selline jutuajamine hüsteeriaga. Niimoodi käitub ta tavaliselt siis, kui on tegemist minupoolsete korraldustega: pane nüüd riidesse, mine hambaid pesema, korista oma tuba jms. Tema esimene vastus on: "Ma ei taha, miks ma pean seda tegema ?" Mõnikord ma annan nii-öelda järele : "Hea küll, koristad hiljem aga lõunaks olgu koristatud" vms. Kui ma aga tema protestile järele ei anna ongi tüli majas. Karistuseks sellise käitumise eest olen pannud teda nurka seisma (5-10 min), et ta oma käitumise üle järele mõtleks. Viimasel ajal ütleb tüdruk selle peale,et ega see ei aita midagi. Tülide käigus suudan ise üldjuhul rahulikuks jääda. Oleme sellisest käitumisest saanud ka rahulikult rääkida. Ta ütleb, et saab aru küll, et selline käitumine on halb aga ei saa sinna midagi parata ning selline käitumine on tekkinud sellest, et mina teda kogu aeg käsutan ja isa ka karjun tema peale. Ise oma käitumist analüüsides leian, et tal võib õigus olla. Viimased kaks aastat on minule pingelised olnud. 1,5 aasta eest sündis noorem laps (poiss), aasta tagasi hakkas abikaasa Tallinnas tööl käima ning on kodus vaid nädalavahetustel. Pingelise elu tõttu olen tütrega suheldes ka endast välja läinud ja karjunud tema peale. Tean, et see on vale. Peale rahunemist olen temalt andeks palunud ja öelnud, et mul pole õigust karjuda aga vahel juhtub.
Veel infot meie perest. Abikaas on range isa. Temale tütar vastu ei vaidle ja korraldused täidab kohe. Oleme mehega rääkinud sellest, et võib-olla on ta liialt range ning nüüd püüab ta on tütrega suheldes pehmem olla.
Noorema lapsega on tütrel suhted head: nad kallistavad üks-teist, aeg-ajalt mängivad koos. Püüame hoida võrdset suhtumist lastesse.
Tütrele meeldivad loomad. Sünnipäevaks kinkisime talle papagoid, ta käib ka loodussõprade huviringis. Kodus meeldib talle raamatuid lugeda. Kingime talle aeg-ajal mõne juturaamatu.
Koolis läheb tütrel hästi, hinded on head, talle meeldib koolis. Seal mingeid suhtlemisprobleeme ei ole. Õpetaja kiidab.
Aeg-ajalt käib tütar maal, vanaema juures. Seal on sama lugu, mis on kodus.
Võib-olla olengi tütre kasvatamiseg nii-öelda vindi üle keeranud ? Kas selline probleem vajab ravi psühhiaatri poolt või aitab rahulik suhtumine ja rääkimine?
Kui ma tean ette, et mingi korraldus jääb täitmata kui ma rangust ei näita, kas siis on parem mõnda-aega ise need tegevused ära teha (tuba koristada, asjad omale kohale panna) ?

Tänan, et leidsite aega minu murega tutvuda.