kas kaks hingesugulast peavad koos vastu? 13.09.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!



Ma olen alati olnud ebastabiilse loomuga, ajuti sügavas masenduses ja kõikuva enesehinnanguga. Samas on mul kodust kaasas piisavalt vastutustunnet ja lihtsalt igapäevaelurutiini, et oma eluga toime tulla. Mu vanemad on väga kinnised inimesed ja võib-olla ongi see m6nes m6ttes hea, et ma pole õppinud oma tundeid välja näitama. Mind peetakse heaks ja sõbralikuks inimeseks ja heaks kuulajaks, samas aga võin ma ka inimesi rünnata, kuigi selleks pean olema väga endast välja viidud.

Hiljuti tekis mul suhe ühe noormehega, keda meie ühiste tuttavate hulgas tuntakse hullu suitsiidikuna; sõbrad peavad nii mõnigi kord teda purjus peaga peksasaamisest päästma, nuga käest väänama ja randmeid plaasterdama jne. Kui me nn. teineteist leidsime, tundus k6ik aga nii loomulik... selge see, et tegelikult oleme nn. hingesugulased, selle vahega, et tema elab end välja, mina mitte.

Probleem on nyyd selles, et ma ei tea, kas jaksan olla tema järjekordne hoolitseja ning ma ei tea, kas tema näeb mind nii nagu olen või peab ta mind nn. päikesetüdrukuks, kes tuleb oma eluga toime ja jaksab teisigi toetada. Loomulikult tahan ma teda toetada, kuid mis siis, kui ma seda kriitilisel hetkel enam ei jaksa? Ma olen tema suhteid varem kõrvalt näinud, inimesed lihtsalt väsivad teda niiöelda tukkapidi sildadelt alla tirimast. Olen alati arvanud, et inimese kohus on muresolija ära kuulata, kuid et igaüks vastutab ikka enese eest ise.

Peab olema mingi põhjus, miks see veider suhe on üldse tekkinud (noormees on minust paar aastat noorem ka veel), ja see põhjus on kahtlemata (ka) minus; ma ei suuda selgusele jõuda, kas peaksin tegutsema mõistuspäraselt ja ütlema: ma ei ole see 6ige; praegu tundub k6ik hea ja 6ige, aga see asi võib keerata väga inetuks. Ka suhetes on üldse võimalik niimoodi ette m6elda? Missuguse psühholoogiline muster siin kehtib? Olen nendest asjadest üht-teist lugenud-m6elnud ka, aga reaalsus kipub ikka üle m6istuse käima.



Katrin