Kas lahutus on lahendus? 29.04.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere.
Olen 24 aastane ja mees 25 aastane,meil on kaks last 3 ja 4 aastane. Oleme koos elanud peaaegu 8 aastat. Kuid juba tükk aega tunnen, et ei taha enam seda kooselu. Kogu see 8 aastat on läinud nii tõusude kui mõõnadega, aga minul on tunne, et me ei ela koos õigetele põhjustel. Ma olin 16 kui temaga kokku sain ja kõik oli ilus, kuid siis selgus, et ta on meeletult armukade. Ta on mind algus aastatel ka paar korda löönud, kuid siis ta oli nõus psühholoogilise abiga ning rohkem seda juhtunud ei ole. Kuna mul omal vanematega ei ole häid suhteid olnud ning tema vanemad olid mulle ka nagu ema-isa eest, siis praegu tundub, et kokku hakkasime elama turvatunde pärast. (Minu ämm ja äi on tõesti fantastilised inimesed, nad on aidanud majandulikult mind koolitada ning on mulle ema- isa eest.) Mehe armukadedus on aga tippnenud sellega, et ta on isegi oma isa peale armukade, mis on täielik absurd.
Kuna minul on olnud lapsepõlves seksuaalsel tasandil trauma, siis minu jaoks ei ole paarisuhte juures seks olulisel kohal ja see tekitab pingeid. Ma tunnen, et pean lihtsalt täitma oma abikaasa kohuseid. Mehe põhiline argument on, et oleme nii noored ja peamegi tihti vahekorras olemas.
Meie teiseks kaugenemise põhjuseks on see, et ma ei ole temast enam majanduslikult sõltuv. (Lõpetasin kevadel TTÜ ja töötan oma erialal juba aasta, temal on lõpetamata keskkool). Kuna minu eriala ei ole just tüüpiline naistele siis töötan meeste kollektiivis, mis on mehe jaoks mõistmatu. (Mulle tõesti meeldib see töö, mis ma teen ja oma kolleege ma küll ei vaata kui mehi vaid pigem kui kesksoost isikuid).
Mehe armukadedusest tulenevad on meil tihti tülid, sest ta kogu aeg solvab mind püüdes väita, et olen olnud kellegi teisega (litsakas). Enda arust ei ole küll selleks põhjust andnud (ma ei ole teda kunagi petnud). Seega pean kogu aeg mõtlema, mida talle räägin või mitte, et ei tekiks konflikte. Kuna olen poiste seas ülesse kasvanud, siis mul on kogu aeg olnud lihtsam suhellda meestega kui naistega.
Ühesõnaga ma tunnen, et tahan sellest suhtest välja. Me oleme mehega lahutusest rääkinud, tema ei taha. Kuid ma ei leia, et peaks koos elama ainult laste pärast.
Kas oleks mõtete minna psühholoogi juurde koos mehega (see oli teama mõte)? Kuna kõige rohkem saavad lahutusest haiget lapsed, kas oleks mõtet oodata kuni nad on suuremad ja saavad sellest paremini aru?