Truudusetus 18.02.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Olen abielus 6 aastat, mees on mind alati hoidnud ja toetanud, tundus, et kõik on paremas korras, kuid nüüd ma sain teada, et minu "ideaalsel" mehel oli armuke ja avastamise hetkeks on see kestnud juba 1,5 aastat. Tema ise ei oleks seda mulle rääkinudki aga ta otsustas armukest veidi tahaplaanile jätta, mille peale armuke rääkis mulle kõik väga värvikalt ära kõigi üksikdetailidega. Armukesel mind otsida polnud vaja, kuna ta käis pidevalt minu mehega "suhtlemas" meie korteris (minul ei ole tööaeg mehega päris sama), Temake nautis detailide rääkimist väga, temale polnud see ei piinlik, ei mingi probleem, ta oli isegi 4 kuud rase olnud, rasedus katkes... Rohkem teid üksikasjadega ma ei piina.....
Mees ise praegu tunnistab kõike tehtud 100%, on nõus vastama ka minu kõige alatumatele küsimusteni, kas või nende intiimelu kohta, räägib et ta iial ei tahtnud mulle teha haiget, on mind alati armastanud ja austanud!? Kuigi on rääkinud suurest armastusest ka teisele.Alati olin mina tema jaoks kõge tähtsam ja ta pole hetkekski mõelnud, et jätab mind maha jne. Räägib et on nõus kõigeks,et minu armastust ja usaldust tagasi võita, ma praegu muidugi ei saa seda kõike uskuda, sest jutt ei ole uheöö suhtest.
Mida arvate Teie , kas on võimalik et meie suhe kunagi saab korda, seda "uudist" sain ma teada pisut vähem kui kuu aega tagasi, selle aja jooksul ma püüdsin kuidagi asjast üle saada , sisendasin endale ,et kui ma sinnani armastasin ja jumaldasin seda meest ,siis kui nüüd kõik välja tuli nagu välk selgest taevast, siis tegelikult ta on ju ikka sama inimene keda ma seni armastasin, iga kord kui tundub et meil hakkab paremini minema, saan ma tema seiklusest aina rõvedamaid fakte teada, tema aga jälle kinnitab, et kahetseb kõike....... Kas sellist inimest saab üldse usaldada, minu arust tema lugupidamisest minu vastu ei saa juttugi olla, rääkimata armastusest, kus oli tema lugupidamine siis , kui ta meie abieluvoodis mittu korda nädalas ja nii 1,5 aastat...Tean et iga tavainimene ütleks - jookse lollike enne kui hilja ja seda ma olen korduval isegi mõelnud, aga justkui tahaks veel loota ja veel proovida, mida arvate , kas tasub pingutada tuleviku nimel või katsuda temast üle saada? Lisan veel, et meil kasvab laps, kes jumaldab oma isa ja lapsel on niigi invaliidsus, muresi rohkem kui vaja.