perekonnakriis järg.... 16.02.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tundsin, et olen kui ära neetud, paadundu optimistist ja alalõpmata naerunäoga minust oli saanud psühhopaatiline pessimist ja naeratus tekitas valu põselihastes. Nagu oleks kõigest eelnevast veel vähe, tuli mehe autoõnnetus kuu aega enne lapse sündi. Arstid manitsesid, et igasugune vale liigutus võib kaasa tuua halvatuse. Mehe haiglast kojusaabudes suurest kergendusest ja jällenägemisrõõmude vastastikusest vahetamisest tulenes minu kiire sõit sünnitusmajja. Kahjuks või õnneks või ma ei tea enam milleks hea või halb, aga seekord oli valehäire. Koju tagasi saabudes sain teada, et seesama halvatusesaamise võimalusega mees oli peaaegu samal hetkel, kui ma kiirabiga maja eest lahkusin, helistanud hetkel eestis viibivale libanaisele, võttis takso ja sõitis temaga kokkusaamisele, ise selili tagaistmel, istuda ta ei tohtinud ja ei saanud. Kodus kuulasin tuimalt ta valesid, et tal oli vaja vaid poega näha, muidu polekski näinud (nad käisid selle kümne haiglapäeva jooksul kolm korda haiglas ka). Pühendasin end olemasolevatele ja tulemasolevale lapsele. Pärast lapse sündi esitasin nõude, mind rahule jätta. Ta on ise pidevalt rõhutanud, et ei taha mitte mingil juhul meid maha jätta, armastab mind jätkuvalt ja lapsi ka. Olin nõus, armastagu ... platooniliselt. Oleme mõlemad lastel olemas ja teineteise ei puutu. Kuna ma olin lapse tõttu nüüd rohkem kodune, siis ei suutnud ma ise oma nõudest kinni pidada (kui ikka iga poole tunni tagant küsitakse, et äkki ma olen temast nüüd huvitatud, siis ütlevad ka kõige raudsemad närvid paari nädala pärast üles). Lubasin mehe ka lisalapse sünnipäevale. Raske südamega loomulikult ja tüdimuseni kuulnud, et ta ei tee ausõna seal mitte midagi. Läks veel veidi edasi ja naise enda sünnipäeval ma teadsin, et too tuleb eestisse käima (mehe iseäraliku käitumise tõttu). Tuligi mehel üks "baari" minek ette. Väljamõeldud sõbraga. Ütlesin küll, et ta EI PEA mulle valetama, ma tean, kellega ta läheb ükskõik siis kuhu. Enne minekut suured kallistused ja musiüritused. Ikka keeldus valest loobuma. Tahtsin talle lihtsalt tõestada, kuivõrd tobe on ta valetamine ja kui ta oli järgmisel hommikul mulle ütlemata "poodi" tormanud, helistasin lihtsalt sinna "poodi". "Pood" teatas rõõmsalt torusse, et tema just kuulebki. Rohkem polnud mul vaja. Mees saabus "poest" tagasi ja ütlesin, et mina olin see, kes "poodi" helistas ja midagi ei rääkinud. Ta oli niii sügavalt kaelani vales sees, et ta ei suutnud ka nüüd üles tunnistada, ütles, et tema ei tea sellest midagi! Siis sai mul jälle villand. Läksin taas selle naise juurde (eelmisest korrast oli möödunud aasta, järelemõtlemiseks ju peaks olema aega olnud küllalt). Enam ei küsinud, mis nad kavatsevad (vastust ju teadsin juba), nõudsin et kas lõpetab ära või võtab selle mehe ja kaob minema. kutsus mehe ka kohale. Mees seisis lontis kõrvadega meie kõrval kuni naine ütles, et olgu, tema lahkub. Lubasin seepeale taas mehel poega vaatama minna. Esimene kord tuligi mees äärmiselt lontis koju tagasi. Kuna aga paari kuu pärast läksid nad taas suure valega Saaremaale, siis võtsin kätte ja uurisin meie arvuti sisu. Shokk missugune, meeletult kirglikud igatsusmeilid... Võtsin kätte ja rääkisin kogu loo tema vennale ära. Pole kunagi tahtnud musta pesu võõrastele pesta anda, aga muud moodi enam ei suutnud, ei tahtnud. Vend rääkis temaga tõsiselt ja ütles talle ka et see naine ei saa ju olla normaalne, kui nii korduvalt öeldakse ja ikka ja jälle laseb endale ligi (olin ise mehele pidevalt seda mõista andnud). Siis tunnistas mees, et nojah, kui ikka on vabalt saadaval, siis tahaks ikka oma mehelikkust demonstreerida, muidu äkki arvatakse, et pupujuku. Võttis kätte ja tegi naisega lõpparve. Kirjutasin ka ise naisele selle sama loo, mis siin, et ta ikka teaks tõde, mitte mehe järjekordset valet (a la tema on minuga ainult laste pärast. Ma ei tea küll, kas ta ütles talle nii või kuidagi teisiti, aga seda meest tundes arvan et just nii). Ütlesin mehele ka, et tal on vaja väga palju tööd teha, et minu usaldust tagasi võita. Ütlesin otse, et mõtlen selle tõestuse all seda, et ta salaja ei käiks helistamas. Kui ta ei taha helistada minu juuresolekul, siis tehku seda laste juuresolekul. (Väitis ta ju, et tahab vaid lapsega rääkida). Helistamine käis salaja edasi, küll vähem aga ikkagi. Vähemalt ei läinud ta enam sinna. Jõuludeks lubasin siiski tal minna. Võttis taas meie lapsed kaasa. Rääkis pärast, et ta püüdnud küll naist kallistada, aga see olevat külmaks jäänud. Kuna juba üle poole aasta oli nende lõpparvest möödas, siis ei esitanud ka enam küsimusi, kas ta üldse enam helistab. Helistas aga küll, sest nüüd võttis pähe, et peab arved minu eest ära peitma. Loomulikult hakkasid minu hinges taas kahtlused pead tõstma, aga ma ei ütlenud midagi. Ühel õhtul, kui mul oli vaja teda telefoni teel kätte saada, oli telefon pikalt kinni. Pärast küsisin lihtsalt, kellega ta seal nii pikalt rääkis. Minu jaoks ei olnud helistamine ise mingi probleem. Kui ta aga teatas, et proovis oma vennale helistada, siis ütlesin talle otse, et tema valed on täiesti patoloogilised (meie olime nimelt ta venna juures ja tema pidi ka sinna tulema, venna telefon lebas täiesti vaikivalt meie ees laual). kuna ma lasin käiku täieliku ignoreerimise, siis "vaeseke" küsis, mida ta siis nüüd niiväga pahasti tegi, no kukkus lihtsalt kehv vale välja !!!!!!!!!!!!!!!
Kogu see pikk ja keeruline lugu kestis 7 pikka aastat. Ja küsimus pole minus. Kuna ta keeldub absoluutselt psühholoogi (võib-olla olen ma küüniline, aga minu arust vajab ta lisaks ka psühhiaatri abi) juurde minemast, aga internetist on talle võimalik siinset vastust näidata, siis ehk annate hinnangu tema viimasele 7-le aastale. Öelge ka palun, mida arvata sellisest naisest, kellega see lugu seostub.

Arst vastas:

dr Harri Küünarpuu

Tallinna Psühhiaatria Haigla, Perekonnastuudio ABX, Psühho-Konsultatsioonid MTÜ

Tere!

Kiri on tõesti pikk ja lugu ise-enesest keeruline kui oina sarv.

Kui nüüd lõpust alustada, siis ma kohe kuidagi ei saa Teie esitatud küsimusele vastata. Mind on õpetatud niimoodi, et psühholoogi asi ei ole hinnangute andmine. Psühholoogi asi on aidata inimesel jõuda selleni, et ta ise seda suudab anda ja sellest lähtuvalt oma otsus teha edaspidise suhtes. Sellest lähtuvalt: kui Te ise oma kirja loete, siis millise hinnangu Te annate toimunule? Kui Teie mees seda kirja loeb, siis millise hinnangu tema toimunule annab? Ja kui veel looga seotud proua seda kirja loeb, siis milline oleks tema hinnang toimunule? Ja sellest järgnevalt: milline oleks Teie enda kirja põhjal toimunule kujunenud hinnangust lähtuv arusaamine sellest, mis oli ja kuidas edasi? Ja nõnda edasi ja nõnda edasi.

Palju jõudu soovides,

HK

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Kuidas end muuta?

Tere!

Hakkasin üsna noorelt noormeestega läbi käima. Esimene suhe algas mul 14aastaselt, mis mingil põhjusel lõppes üsna kiirelt (vast 3 kuud). Siis ma veel ei tundnud endas erilist ebakindlust ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Sinu suhetekogemus algas väga noorelt ja täis negatiivseid elamusi. Sina petsid ja Sind peteti. See on kaunis pude vundament tugevale ja usalduslikule suhtele. Sa ei räägi ka sõnagi armastusest, vaid usaldusest.
Loe edasi

Purunenud suhe

Tervist.

Olin enda kaaslasega olnud koos pea 3 aastat. Meil oli tõesti väga lähedane suhe ja sobisime kokku väga hästi. Tundsime üksteisega hingesugulust ning poleks osanud arvata, et üheltmaalt ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Armunule on suhe tema elu mõtteks. Kui see suhe puruneb, tundub, et elul pole enam mõtet. Ja see tunne paneb ta vaakuma stressi ja depressiooni vahel. Kui tegu oleks stressiga, peaks abi saama puhkusest, ...

Loe edasi

Omavaheline suhtlus

Tere.
Pöördun Teie poole täiesti viimases hädas. Suhe, kus elan koos (enne olin 18 a abielus) 4 aastat, mees on 53-aastane, kipub täiesti lagunema, sest me ei suuda leida ühist arusaama seksi osas. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Võiks viidata mitmele põhjusele sellise intiimsuhete kriisi tekkes. Esimene on seotud meie arengu seaduspärasustega - klimakteeriumi-eelne seksuaalse aktiivsuse tõus muudab naise pretensioonikaks ja rahulolematuks. ...

Loe edasi

Lemmiklooma äraandmine

Tere,

Meie peres on kaks last 11 ja 1. Lisaks suur sõber kass Bruno.
Kuna kass ei suuda kuidagi leppida pesamunaga, oleme sunnitud kassi ära andma, mida elab kohutavalt üle vanem laps. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Toaloom on igal juhul iga lapse arusaamades pereliige, õueloomaga ehk sellist lähisuhet ei pruugi tekkida. Olukord lapse jaoks ei erine sellest, kui peaksite temagi ära andma. 11- aastane ehk ei küsi, ...

Loe edasi

Laps kardab potile istuda

Tere,
Minu lapsel oli kõhukinnisus, millega kaasnes hirm häda tegemise ees ja see kestab siiani. Laps hoiab viimse piirini kinni ja siis laseb püksi suure kisaga. Kui ütlen talle, et lähme kakame ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Oluline on teada, kui vana lapsega on tegu ja kas ta enne kõhukinnisuse vaevusi oli õppinud ise potil käima, või oli selleks sunnitud. Laps peab kõhukinnisuse valusid poti süüks (seostab neid potiga) ja ...

Loe edasi

Minu mees on depressioonis

Tere.Vajan Teie nõu.
Minu mees on olnud alati tugev ja kunagi pole ta mõelnud, et annab alla.
Me oleme koos elanud juba kolm aastat.
Probleem on nüüd selles, et ta läks sõjaväkke ja ta ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Teise inimese kaudu nõu anda pole õige, pealegi oleks temalt palju küsida. Kõigepealt valude pärast jalas ja valuvaigistite kohta. Valuvaigistite ja depressioniilmingute vahel on seos. Kui teda sõjaväest ...

Loe edasi

Segaduses

Tere, juba kaks nädalat tagasi tekkisid siuksed paranoilised mõtted, et ma olen homo See asi piinab nii hullult, et segab juba suhet enda tüdrukuga, tüdruk on olnud mul juba pea-aegu pool aastat ja armastan ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

See on sundmõte ja kuulub psühhiaatria valdkonda. Pöörduge psühhiaatri poole.

Loe edasi

Ema ja 38-aastane laps

Kirjutan seoses oma emaga. Kõrvalt on kohutav vaadata, tahaks kuidagi aidata, aga ei suuda ega oska ning lasen olukorral ka ennast morjendada. Minu ema, kellel ei ole südant ära öelda oma 38-aastase „lapse“ ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Olen nõuannetega sama suurtes raskustes, kui kirja kirjutaja. Väga raske on aidata inimest, kes abi vastu võtta ei taha, nõuandeid abina ei näe ja usub abi vaid jumalast.
Näen võimalusi omalaadses ...

Loe edasi

Kas abielukriis ?!

Olen olnud elukaaslasega koos peaaegu 10 aastat,temal seljataga kaks purunenud kooselu ja lapsed, minul üks ja lapsed, meil on ka ühine laps, kes on nüüdseks 7aastane ja alustas kooliteed.
Juba umbes ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Pooled inimesed on elu jooksul kogenud abielu või kooselu purunemist. Paljud neist isegi korduvalt. Ning see on valus, olgu see kooselu nii hädine kui tahes. Meie ellu on tunginud nii palju sedalaadi ...

Loe edasi

Pearinglus

Tere.

1998. aasta sügisel algas mul tugev pearinglus ja halb oli ka toas käia ning pikali ei saanud olla. Hakkasin võtma Cipramili. See hoiab natuke pearinglust ja südamepekslemist vaos, kuid ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Cipramil on paljude juures ennast õigustanud antidepressant. Kui Te seda kasutate, peate olema perearsti või psühhiaatri patsient ning psühholoogil ei ole soovitav ilma nende nõusolekuta ravisse sekkuda, ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi