armastus ja vanusevahe 27.12.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Lp. psühholoog Harri Küünarpuu.
Olen 33-aastane naine ja umbes aasta vältel suhelnud endast 30 aastat vanema mehega. Armastan teda ja usun, et ka tema mind. See suhe on nii hingeline, vaimne kui füüsiline e. seksuaalne. Ma ei tea, võib-olla paljud inimesed ei pea sellist asja võimalikuks ja otsivad sellisest armastusest midagi väära või isegi perversset. Aga minul lähevad jalad nõrgaks juba telefonist tema häält kuuldes...
Ta on korduvalt tunnistanud, et olen kui uskumatu kingitus talle, mida ta ei suuda siiamaani kartuseta vastu võtta. Ta on ebakindel selles suhtes, kas ma ikka tunnen ta vastu seda, mida ütlen ja välja näitan, või ühel päeval lihtsalt saan aru, et see oli loll eksitus - minu poolt. Need mõtted on tingitud meie suurest vanusevahest, ma saan aru.
Ma ei ole enam plikake ja oskan enesesse vadata. Seetõttu tean, et armastan teda siiralt ja tema enese pärast. Ja näitan seda ka välja.
Palun Teid - kas Te teate, mida teha, et sellise suhte puhul anda teisele maksimaalset, mida tahan talle anda? Millised on selles vanuses mehe hirmud, kõhklused, ootused ja vajadused? Kardan, et ühel hetkel võib juhtuda, et ta ütleb mulle, et ikkagi ei suuda mind piisavalt usaldada ja mind endale liiga lähedale lubada. Ja et meie suhe seeläbi kahjustub, kuigi me mõlemad tahame teineteist väga. Ja et saame haiget põhjendamatute kõhkluste tõttu.
Tänades, Krista.