suhtesõltuvus 10.11.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere,
kõige-pealt tahaks Teid tänada selle suurepärase võimaluse eest, mida Te hädas inimestele pakute. Olen lugenud siin palju küsimusi-vastuseid ja ka mõtlemisainest saanud, kuid otsustasin ikka oma mure kirja panna...loodan ka juba sellest veidi kergendust saada.
Olen 33 aastane naine, kes mõned nädalad tagasi lahkus oma kodust, et mitte näha oma mehe elupõletamist. Olime koos elu jaganud 12 aastat ja kasvatasime koos last, kes küll ei ole minu elukaaslase bioloogiline, kuid keda ta armastab kui oma. Meie kooselu selle pika aja jooksul kulges periooditi erinevalt - vahel väga hästi, vahel üle kivide-kändude. Ja tuleb tunnistada, et tihti probleemide põhjustaja olnud just mina...liigne närvilisus, näen tonti seal, kus tegelikult polegi põhjust, armukadedus jne., jne. Olen katsunud oma sisse vaadata ja arvan, et olen olnud endaga pikka aega pahuksis. Meespool suures piires vägagi mõistlik inimene. Ühesõnaga kõik see kokku viis lõpuks sinnani, et minu armastatu ei pidanud enam vastu ja hakkas otsima paremat olemist mujalt. Peod, sõbrad ja arvan, et ka naissõbrad. Kui lõpuks siis tegin ettepaneku lahku minekuks, arvas elukaaslane, et jah, tema nõus, kuna tunded kadunud. Kolisin lõpuks meie ühisest kodust välja ja mõtlesin, et saan äkki tagasi oma kaua aega tagasi kaotatud sisemise rahu. Hakkasin uuesti sporti tegema, käima kinos, teatris, suhtlen ka palju sõpradega...aga mis üle ei lähe, see on see jube südamevalu. Ja kujutan ka pidevalt ette, et äkki ikkagi saame asjad korda ning uuesti harmooniliselt koos elama hakata.
Ütlen veel, et meie teismelise lapsega oleme sellest palju rääkinud ja kuna ta vägagi mõistlik ja tubli, siis loodan, et vähemasti temal ei lähe see pere purunemine nii raskelt.
Kindlasti ei saa Te selle ülaltoodu põhjal paikapanevaid järeldusi teha, kuid tunnen juba tõesti, et olen suhtesõltlane. Kas oleks mul äkki mõistlik mingite ravimite peale mõelda, et saada üle sellest südamevalust. Tahaks ju ometi eluga edasi minna ja jälle elu rõõmsates värvides näha.

Tänud veelkord

Üks katkine hing