punastamine 25.10.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Uurisin Kliinik.ee-lt infot, mida teha punastamisega. Leidsin nii mõnedki jutud, mis minu teemaga seotud. Inimesele, kes punastamise käes vaevleb, ei ole midagi hullemat, kui pidev hirm punastamise ees. Ehk siis iga situatsiooni (mis iseenesest võib olla täiesti rahumeelne) ees, mis võiks esile
kutsuda punastamise.

Kasutaksin juhust oma murest pajatamiseks ja kui hästi läheb, ka abi saamiseks

Nimelt punastan (iga aasta või kuuga üge rohkem) igas võimalikus situatsioonis, isegi täiesti tavalistes lukordades. Kõige hullem on aga siis, kui keegi kiidab mind.
Üldse miljon situatsiooni on, kus ma juba eelnevalt mõtlen, et oleks ma ometigi
punaseks ei läheks aga ei midagi - selline tohutu vurr hakkab sees keerlema ja
tulikuum veri paiskub näkku. Õudselt vihkan neid situatsioone. Sageli veel mõni
lisab õli tulle, et no mis sina siis punastad..... no siis läheb pea täitsa lõhki.

Ma olen nt. koosolekult välja läinud, et nö mob.kõnet võtta, kuid ise jooksin
WC-sse külma vee alla. Ja tagasi ei julge ju minna, kõik vaatavad, et mis sel
viga on. Kosviibimised on üldse õudsed asjad, sest 2 minutit ja olen tulipunane.

Ameti tõttu pean alluvate ja klientidega palju suhtlema. Viimasel ajal tuleb
täitsa hüsteeriahoog peale, kui sekretär helistab mulle kabinetti, et mulle on
külaline.....Esimene hirm on, et issand oleks ma rahulik ometi... Kusjuures
tööasjad lähevad väga hästi ja ümbritsevatelt inimestelt saan kiita sageli nii
edukuse kui väljanägemise kohta.
Mul on ka üks hirmus kallis inimene, kellega suhtlen küll kahjuks väga harva...
Valdavalt ei julge ma temaga lõunale või välja minna, teadagi mille pärast. Arvan, et olen selle suhte ise selliseks hajusaks ajanud, kuna mõned korrad koos olles, kui teised inimesed on meid näinud või kõnetavad, olen tulipunaseks läinud... Õudne!
Ainult täitsa kahekesi olles (või 3 klaasi veini mõjul) olen täiesti rahulik ja pole ühtegi probleemi.

Suur ebakindlus on sisse pugenud. Nooremana nii ei olnud, olen isegi 2 a õpetaja olnud ja klassi ees vabalt end tundnud (tundsin end selles aines väga
pädevalt).

Arvuti teel saan imehästi suheldud, kuid kui klient palub kokkusaamist määrata
kontoris, siis lähen täitsa sassi omadega ja mõtlen vabandusi välja, et olen
kinni või sõidan välismaale....Süda hakkab puperdama ja halb on olla.

Poes nt. tuli eile täiesti suvline vana klassivend vastu ja hakkas muidugi juttu
puhuma -a la oo sa näed nii hea välja... Mina aga arvake ära.... Kibelesin ruttu
minema vabandades, et siin on nii õudselt palav..Nagu idioot. Pole 10 aastat
inimest näinud ja jooksb kohe minema näost punane.

Ühesõnaga ise arvan, et ega mu ligimesed või tuttavad ei arvagi üldse, et see
mul probleem on. Nad on harjunud mu jumega (suviti püüan hästi päikest võtta,
ainus eesmärk on olla nö jumekas mitte punane) ja kõigi jaoks olengi selline
vahva ja mõnus kambajõmm, no vahest nägu õhetab, mis siis sellest...kõik olekski justkui hästi. Kuid ise tean, et ei ole.

Selline pikk hädakiri siis.

Andke nõu, kui on võimalik, et kas saaksin seda kuidagi ravida või on kogu
probleem selles (mida ise arvan olevat), et ma ei tunne ennast turvaliselt, sest
tunnen ennast väga üksikuna (kümnetest sõpradest hoolimata) sest armastuse vajadus on nii suur, mid pole aga kuhugi suunata. See suhe, mis nagu on, on nii imeõrn et seda peaaegu nagu polegi.
Kuid see on mu jaoks kõik.
Häda kohe endaga :)
Aga Teile tänud ette