aegajalt masendusse.. 26.06.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere, olen peagi 17 aastaseks saav neiu. Kui ma olin 13-14, siis sattusin ma väga valede sõprade seltskonda.. kaotasin süütuse..hakkasin käima läbi inimestega, kellega koos ainult jõime, suitsetasime ja vahel tarbiti ka narkootikume.. sõltuvusse ma neist õnneks ei jäänud.. ma armusin ühte oma sõpra, kes minust ei hoolinud, see purustas mu südame..Ühel joomingul näiteks, millest mina eriti osa ei tahtnud võtta.. istusin vaid ja kuulasin mis teised räägivad, oleks mind peaaegu vägistatud..mingi poksijast tüüp viis mind taha tuppa ja hoidis mind voodis pikali .. ma hakkasin nutma.. ja siis ta lõi mind.. ma läksin täiesti segi ja röökisin.. siplesin kuidagi tema alt ennast välja ja jooksin ukse poole.. see oli sneprisse lastud kuid ma pusisin selle shokis olevana lahti.. tormasin teise tupppa ja võtsin oma mantli ja jooksin uksest välja kohutava lumetormi kätte, see ei lähe mul iialgi meelest..
Sõbrannadki hakkasid mind taga rääkima ja kuna kõik mind vältisid siis tegin nendega lõpparve ning istusin ainult kodus arvuti taga.
Eelmise aasta kevadel toimus taas uus pöördepunkt mu elus. Mu vanemad lahutasid... mina noor ja rumal ei saanud muidugi algselt sellest aru, mida see kaasa toob, õigustasin seda. Kuna ma emaga sinnamaale ainult kaklesin, kuna mul olid valed sõbrad ja isa mind pisikesest peale kasvatanud oli... vahel jooksin kodust minema ja paar korda otsis mind politsei taga.. emaga olime juukseidpidi koos.. ta peksis mind rihmaga, küünistas, sakutas jne(sellepärast minema jooksingi).. üks parim sõbranna, kes polnud pralletaja ja kes on mul tänaseni alles, on oma silmagagi meie sõdu näinud.. Sain ainult isaga läbi, vihkasin oma ema, sest ta peksis mind.. kolisin isaga teise linna uue naise juurde, kellel on ka juba kaks tütart(nüüd juba ka mu poolõde kolmanda tütrena). Sealnegi elu muutus minu jaoks ahistavaks. Kui kool algas, kolisin samas linnas elavate vanavanemate juurde.. kus olen sunnitud tänaseni elama, sest järgmine aasta hakkan keskkooli lõpetama ja uusi elukohamuutusi ei saa arvesse võtta. Vanaema on ülihoolitsev ja see ajab mind närvi. Ta on täielik kooner ja ei oska mulle süüa teha(ma olen liiga valikuline selles osas) ja siis topib kõike mulle ja viriseb et miks ma ei söö midagi. Ta ei luba mul ise süüa teha, kuigi ma saaksin 10 korda ja paremini iseendaga hakkama, kui tema oma ülihoolitsevusega. Riideid ma tema juures pesta ei saa, sest ta ei luba mul oma pesumasinat kasutada ja käsitsi ma ei ole nõus oma pirtsakuse pärast asju pesema, sest nii eisaa neid puhtaks. Suvel ma õnneks ei pea teda kannatama, sest nüüd saan emaga enamvähem normaalselt läbi ja saan siin olla. Vanem vend on kah sõjaväes. Ta lõpetas kk ära ja läks alles peale seda kutsekasse, kust ta visati natukene enne lõppu puudumiste pärast välja. Ta ka ainult joob, kui välja saab ja tõmbab kanepit vms. Talle ei saa mina kuidagi mõistust pähe panna, sest ta on vanem ja ei kuula mind. Varem kaklesin temaga kah koguaeg(vahel tiris ta mind jalgupidi toast minema).
Praegu on mul vaid paar sõbrannat ja nemadki elavad minust mitmekümneid km kaugemal. Suvel saan nendega veidike koos olla, aga kooli ajal istun kogu aeg ainult kodus arvuti taga, sest mul pole muud teha. Ja sellepärast on mul ka sõltuvus.. istun poole ööni siin ja õppida ei viitsi üldse, sest mul pole mingit eesmärki kuhu jõuda. Vanemad aina tänitavad mu kallal sellepärast. Kõik mu perekonnas on olnud läbi ja lõhki viielised, v.a. mu vend ja mina. Kuna tema on poiss, siis talle antakse see andeks.. ma tunnen ennast täielikult alla surutuna.. ma olen ta peale kade.. ja vihkan seda et ta nii rumal on, kuigi ta on minust 4a vanem. Kui me isaga ära kolisime kodust, siis vanavanemad ostsid talle uue auto, millega ta tegi täpselt kuu aja pärast purjus peaga avarii.. ta sõbral on nüüd eluks ajaks näol kohutavad armid.. vanavanemad maksid ta trahvidki kinni..talvel oli tal mingeid probleeme ka nn mafioosodega, kes raha välja pressisid millegi pärast.. sinnagi läks mitukümend tuhat krooni magama. See ei ole aus et ma pean käima hinnapommi riietega, kui talle ostetakse firmariideid ja pakutakse kõikvõimalikke meelelahutusasju.
Ema juures kodus kukuvad aknad eest ära, vend lõhkus purjus peaga ukse ära, mille lukud ei keera enam hästi.. kraanikausid on kahtlaselt umbes .. mitte midagi ei tehtud kui isa siin elas..kuid kui ta ära kolis, siis seal tehti kohe remonti, milleks minagi terve oma eelmise suve ära kulutasin. Mis kasu sellest kõigest on?!.. ma armastan, aga vihkan oma isa.. saan aru et see kõik on minu süü.. et ta ei tahtnud kodus enam olla, sest mina ja vend olime liiga ülekäte läinud..aga selle asemel et kodus probleeme lahendada, ei olnud vaja siit uue naise juurde joosta. Armastan oma poolõde.. tahan teda kohutavalt näha, aga isa elukaaslane käib koguaeg väljas oma sõbrannade&lapsega ja mul pole seda võimalust.
Ma ei oska kuidagi edasi elada.. kunagi tahtsin endalt isegi elu võtta.. sõin tablette.. kuid oksendasin need kõik välja.. vanemad ei tea siiani, et mul sellised mõtted peas on. Nüüd tean et tablettide söömine ja veenide lõikumine ei aita elu võtta.. tean et olen piisavalt nõrk, et endale kätt külge panna.... see piinab täiega.. olen iseenda sees vangis. Kuna ma olen äärmiselt muutliku meelega, siis vahel löövad mu enesetapumõtted teravalt välja.. käin väljas vihma käes ja nutan.. mitte millestki ei hooli..
Tahan millegiga hakkama saada... mitte et teised minust sellepärast rohkem hooliksid, aga et mul endal oleks parem olla.. aga mul ei ole sõpru.. mul ei ole ühtegi tugipunkti.. Mul on mu poiss.. oleme 3 kuud käinud... ta elab ka mitmekümneid km must kaugemal.. suhte loomisel piinab mind jällegi see, et ta saab teada mu minevikust ja jätab mu sellepärast maha..ma elan pidevas hirmus.. et mind alandatakse taas.. et mind tõugatakse ära inimeste poolt kellest ma hoolin.. hetkel tunnen ennast täiesti üksi..
Mida ma peaksin tegema, et selliseid mõtteid eemale peletada?! Millega ma peaksin tegelema.. kas ma olen täiesti lootusetu? Kas mu masendushoogusid saab ilma arsti abita ravida? Sest ma ei tea millal võib olla minu jaoks saatuslik päev, kui jälle masendus välja lööb ja ma midagi mõtlematut teen....
Ette tänades.. pisike mures plika

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere!
Kiri on pikk ja tundub, et probleeme jätkub. Kõik mida kirjutad on ainult negatiivne kogemus. Millega tegelema peaks? Soovitan kohe enda ümbrust vaadata ja vaadata selle pilguga (mõtteg), kui kaunis Sinu ümber on. Sul on suvevaheaeg, tee midagi koos sõbraga ja naudi koos olemist, suve. Leia igas inimeses midagi ilusat, otsi ilu igas lilles, puus, loomas. Keela endale kurvad, pahad mõtted. Harjuta mõni aeg ja unusta selleks ajaks ka minevikule mõtlemine. Kas Sa suvel tööd teha tahaksid ja kas leidub tööd ? See oleks hea vaheldus ja uusi tegevusi tehes on kergem halvad mötted endast eemal hoida. Loodan, et Sinu enesetunne usina harjutamise järel on hea.
Jõudu ja edu soovides!
Irene.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Kuidas end muuta?

Tere!

Hakkasin üsna noorelt noormeestega läbi käima. Esimene suhe algas mul 14aastaselt, mis mingil põhjusel lõppes üsna kiirelt (vast 3 kuud). Siis ma veel ei tundnud endas erilist ebakindlust ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Sinu suhetekogemus algas väga noorelt ja täis negatiivseid elamusi. Sina petsid ja Sind peteti. See on kaunis pude vundament tugevale ja usalduslikule suhtele. Sa ei räägi ka sõnagi armastusest, vaid usaldusest.
Loe edasi

Purunenud suhe

Tervist.

Olin enda kaaslasega olnud koos pea 3 aastat. Meil oli tõesti väga lähedane suhe ja sobisime kokku väga hästi. Tundsime üksteisega hingesugulust ning poleks osanud arvata, et üheltmaalt ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Armunule on suhe tema elu mõtteks. Kui see suhe puruneb, tundub, et elul pole enam mõtet. Ja see tunne paneb ta vaakuma stressi ja depressiooni vahel. Kui tegu oleks stressiga, peaks abi saama puhkusest, ...

Loe edasi

Omavaheline suhtlus

Tere.
Pöördun Teie poole täiesti viimases hädas. Suhe, kus elan koos (enne olin 18 a abielus) 4 aastat, mees on 53-aastane, kipub täiesti lagunema, sest me ei suuda leida ühist arusaama seksi osas. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Võiks viidata mitmele põhjusele sellise intiimsuhete kriisi tekkes. Esimene on seotud meie arengu seaduspärasustega - klimakteeriumi-eelne seksuaalse aktiivsuse tõus muudab naise pretensioonikaks ja rahulolematuks. ...

Loe edasi

Lemmiklooma äraandmine

Tere,

Meie peres on kaks last 11 ja 1. Lisaks suur sõber kass Bruno.
Kuna kass ei suuda kuidagi leppida pesamunaga, oleme sunnitud kassi ära andma, mida elab kohutavalt üle vanem laps. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Toaloom on igal juhul iga lapse arusaamades pereliige, õueloomaga ehk sellist lähisuhet ei pruugi tekkida. Olukord lapse jaoks ei erine sellest, kui peaksite temagi ära andma. 11- aastane ehk ei küsi, ...

Loe edasi

Laps kardab potile istuda

Tere,
Minu lapsel oli kõhukinnisus, millega kaasnes hirm häda tegemise ees ja see kestab siiani. Laps hoiab viimse piirini kinni ja siis laseb püksi suure kisaga. Kui ütlen talle, et lähme kakame ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Oluline on teada, kui vana lapsega on tegu ja kas ta enne kõhukinnisuse vaevusi oli õppinud ise potil käima, või oli selleks sunnitud. Laps peab kõhukinnisuse valusid poti süüks (seostab neid potiga) ja ...

Loe edasi

Minu mees on depressioonis

Tere.Vajan Teie nõu.
Minu mees on olnud alati tugev ja kunagi pole ta mõelnud, et annab alla.
Me oleme koos elanud juba kolm aastat.
Probleem on nüüd selles, et ta läks sõjaväkke ja ta ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Teise inimese kaudu nõu anda pole õige, pealegi oleks temalt palju küsida. Kõigepealt valude pärast jalas ja valuvaigistite kohta. Valuvaigistite ja depressioniilmingute vahel on seos. Kui teda sõjaväest ...

Loe edasi

Segaduses

Tere, juba kaks nädalat tagasi tekkisid siuksed paranoilised mõtted, et ma olen homo See asi piinab nii hullult, et segab juba suhet enda tüdrukuga, tüdruk on olnud mul juba pea-aegu pool aastat ja armastan ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

See on sundmõte ja kuulub psühhiaatria valdkonda. Pöörduge psühhiaatri poole.

Loe edasi

Ema ja 38-aastane laps

Kirjutan seoses oma emaga. Kõrvalt on kohutav vaadata, tahaks kuidagi aidata, aga ei suuda ega oska ning lasen olukorral ka ennast morjendada. Minu ema, kellel ei ole südant ära öelda oma 38-aastase „lapse“ ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Olen nõuannetega sama suurtes raskustes, kui kirja kirjutaja. Väga raske on aidata inimest, kes abi vastu võtta ei taha, nõuandeid abina ei näe ja usub abi vaid jumalast.
Näen võimalusi omalaadses ...

Loe edasi

Kas abielukriis ?!

Olen olnud elukaaslasega koos peaaegu 10 aastat,temal seljataga kaks purunenud kooselu ja lapsed, minul üks ja lapsed, meil on ka ühine laps, kes on nüüdseks 7aastane ja alustas kooliteed.
Juba umbes ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Pooled inimesed on elu jooksul kogenud abielu või kooselu purunemist. Paljud neist isegi korduvalt. Ning see on valus, olgu see kooselu nii hädine kui tahes. Meie ellu on tunginud nii palju sedalaadi ...

Loe edasi

Pearinglus

Tere.

1998. aasta sügisel algas mul tugev pearinglus ja halb oli ka toas käia ning pikali ei saanud olla. Hakkasin võtma Cipramili. See hoiab natuke pearinglust ja südamepekslemist vaos, kuid ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Cipramil on paljude juures ennast õigustanud antidepressant. Kui Te seda kasutate, peate olema perearsti või psühhiaatri patsient ning psühholoogil ei ole soovitav ilma nende nõusolekuta ravisse sekkuda, ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi