dilemma või pseudoprobleem? 30.04.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere,

kirjutan, sest teie vastuse kaudu võin saada targemaks. Targemaks asjas, mis mind juba tükk aega vaevab.

Olen 25ne mees pealinnast, töötan, õpin ja tegelen aktiivselt ka oma kahe hobiga.

Ma olen üksik. See on mu probleem. Jah, mul oli inimene, keda armastasin, kuid see suhe

lõppes 97ndal ja pärast seda pole mul kedagi. Ei-ei, siiski, mul on sõbrad ja jumal tänatud, et nad on; ja mul

on vanematega vedanud ja kõik see on hästi ja siin pole midagi nuriseda.

Kuid tunnen, et vajan kedagi, kellest hoolida. Varem, kui elasin oma vanematekodus,

tunnetasin ma seda probleemi kuid see ei olnud aktiivne; nüüd, kus elan eraldi ja seega üksi, on üksi-olemine muutunud

mulle talumatuks. Ja ma olen väsinud olemast,minemast, tegemast sinna/seda üksi, kuhu inimiesed alati lähevad sellega, kellest hoolivad.

Ma ei lase endale ligi, neid 'õigeid' ma ei leia (kuigi olen 3korda kohtunud kuulutuse kaudu). Aga ma ei käivitu, ja jään ootama seda,

kes mind üles raputab. Loodan veel. Kuigi lootus vahel kaob, ja siis on raske, sest sõpru ei taha ma selle asjaga piinata, nad teavad seda

niigi. Ja ongi nii, et vahel ma nutan, ja tunnen lähedusest puudust, ja olen ka üksi jooma kukkunud, küll mitte raskelt, kuid de facto, ikkagi.

Ja oma mehelikke vajadusi - vat nendega on ka probleem. Kas võtta suvaline?

Ühesõnaga, ilmselt vajan ma psühholoogi abi, või mida arvate teie?

Aastad 97-01 on minu enesekindlust suhetes tütarlastega oluliselt

vähendanud, olen muutunud kinnisemaks jne.

Lugupidamisega

Andres