emotsioonid ning nende väljendamine 20.12.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!
Mul on mure oma pereeluga seoses ja enam ei saa aru, kas mina olen kiiksuga või on selleks teine pool. Kirjeldaksin ühte olukorda ning palun kommenteerige ning andke nõu, kas ja mida keegi osapooltest ette peaks võtma.
Räägime õhtul elukaaslasega riietest ning palun tal panna sama päeva triiksärk mustapesukasti, sest plaanisin järgmisel hommikul sedasorti pesu masinasse lükata. Nii laup. hommikul tegingi, ise veel pooleldi magades. Läks mööda paar minutit, kui jõudis kohale, et seda eelmise päeva särki ma siiski pessu ei pannud, sest seda ei olnud seal, kus oleks pidanud. Krabasin siis selle puult ja üritasin masina veel seisma panna, kuid loomulikult see ei õnnestunud, sest vesi oli juba sees. Ühesõnaga hing sai täis ja eks ma siis midagi podisesin ja natuke suurema kolinaga selle särgi õigesse kohta toimetasin. Kohe sain vastuseks, et kas see siis nii suur asi ja mis siis sellest. Ega tegelikult olegi, aga kui ma olen palunud, siis ma loodan, et ka tehakse ning kui nii ei läinud, siis minu meelest tabas mind hetkeks lihtsalt täiesti inimlik vihahoog, mis ka kohe möödus. Kuna samal ajal tegelesime hommikusöögi ning kohviga, siis pärisin täiesti tavalise hääle ja tujuga elukaaslase soovi ja vastuseks sain nähvamise. Ma püüdsin selgitada, et vihastamine oli seotud teise asjaga ning see ei puutu üldse siia ning ega ma ju muus osas millegi peale vihane ole. Vastuseks ainult mossitamine ning nähvamine, et inimene ei tohigi vihastada.
??? Kuna suhteliselt samasid situatsioone esineb üksjagu tihti, ka teistpidiste emotsioonide korral, et kui mina olen millestki väga vaimustunud jms, siis nullitakse see absoluutselt võimalikult kiiresti ära, siis ma enam ei saagi aru, mis on normaalne ja mis mitte. Ning kas mina peaksin midagi endaga ette võtma ning mitte emotsioone väljendama või on siiski emotsioonid inimlikud ning neid tuleb käsitleda igal puhul eraldi? Sellega seoses veel küsimus eeldusega, et me kõik oleme inimesed, teeme vigu ning üksteisele mitte alati parimat, ma pean silmas veidi viletsasti ütlemist vms, mitte halva tegemist või tahtmist, aga elus tuleb vahel ette, et teine inimene viib sind endast nii välja, et viimane tilk kukkus karikasse ning enam ei suuda keelt hammaste taga hoida. Ja kui selle eest on andeks palutud, siis kas on normaalne, et teine inimene kannab endaga seda probleemi lõpmatuseni kaasas ning väidab aastaid, et vot see intsident ei lase tal sinuga lähedane olla, või seesama särgi pärast vihastamine, et ka mitte midagi muud ei saa enam normaalselt teha, rääkida? Jutt sai nüüd küll veidi segane, aga palun püüdke mulle vastata, mis on normaalne ja mis mitte, mis ja kas kumbki osapool peaks endaga ette võtma, kas oleks põhjust kellegi poole pöörduda?
kaunist jõuluaega:-)
R