Borderline Isiksusehäire? 17.01.16 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,
Olen 25 aastane naine ja tunnen, et kannatan Borderline Isiksusehäire all.
Olen viimased 12 kuud tõsiselt "piiripealne" olnud, Oktoober 29 üritasin teha enesetappu, sest suhe lagunes ja minu jaoks tundus see olema võimalus väljapääsuks, terve suhte vältel mõtlesin välja probleeme mis võiks seda inimest rohkem hoolima panna ja n.ö mitte minu juurest ära minna. Probleemid varieerusid perekondlikust valdkonnast kuni siis terviseni välja, teisisõnu võiks selle kohta öelda, et ma rakendasin inimese enda juurde jätmiseks emotsionaalset väljapressimist. Saan ise aru, et minu probleem on tõsine ja tahaksin sellele lahendust / ravi leida kuid kardan, et kui abi ei tule on minuga varsti lihtsalt kõik, sest ma ei suuda seda enam välja kannatada. Lisaks sellele on hetkel kaotusevalu nii suur, et ei tea kuidas sellega toime tulla. Viimasel ajal olen end n.ö "enesehävituslikule reziimile" pannud, teadlikult!
paar nädalat tagasi võtsin iga päev peavalude pärast 12 paracetamol tabletti päevas 2 nädalat jutti, teades mis see minu maksaga teeb. Tarvitan alkoholi rohkem, kui kunagi varem. Üldjuhul olen alati alkoholi vastane olnud, kuid nüüd on see justkui ainus asi mis selle tarbimise hetkel mind emotsionaalselt vabastab ja vahest isegi vaata et naeratuse näole toob. Lisaks sellele olen juba mõelnud igasugu meelemürkidele, sest no tee või tina, aga mitte miski ei tee tuju heaks ja mind rõõmsaks. Olen käinud psühholoogide ja psühhiaatrite juures, kuid siiani abi leidnud ei ole, iga kord on sama jutt "depressioon, loe raamatuid, käi väljas, kohtu inimestega" ja siis kirjutatakse mingid ravimid välja (antidepressandid ja rahustid), kui ma üritan selgitada, et mul ei ole isu kuskile välja minna ja sõpradega välja minnes rikun ma vaid nende olemise ära oma norutamisega, siis tundub et seda ei tehta kuulmagi. Sama käib ka vanemate kohta, kes on üritanud kõike teha, et mind aidata.. viia ujuma, ringi sõitma, välja, reisile.. ei aita! Ma ärkan iga päev üles mõttega, et ma ei jaksa enam kannatada ja parem oleks, kui ma lihtsalt alla annaks.
Enesehävitusliku käitumise juurde käib ka veel ilma turvavööta sõit, -15 kraadiga tahtlikult liiga õhukeselt riides välja minek, eelpool nimetatud paracetamol ja akoholi tarbimine, enesevigastamine (lõikumine), pea tagumine jne.
Kust ma abi peaks otsima, kui eelpool mainitud spetsialistid siiani aidanud ei ole?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Üli-andekalt ja analüüsivalt kirjeldate enda olukorda. Ja siin on ju ka vastused olukorra lahendamiseks.
Komistuskiviks on teie hoiak, et keegi teine peab teid terveks tegema! põgenete HAIGUSESSE ja selle haiguse kilbiga ja -kilbil tahate olukorda muuta. See võitlushüüd ei vii lahingusse, ei vii võidule.
Abi tuleb otsida seega endast ja siis Tegutseda.
Enda eluhoiaku (eluviisi, millises helistikus) muutmine ongi olukorra parandamise "noodivõti".
Saamise asemel andmiserõõm;
Kahjustamise asemel enda igakülgne (kehaline, vaimne, hingeline, sotsiaalne) tugevdamine;
Alko asemel täieline karskus;
Närvipingetest vabanemise võtted ja und soodustavad tegemised.
Seega - radasid piiritsoonist üle piiri (uuele elurajale) minemiseks on küllaga.
Teie kirjatükist õhkub analüüsivõimet ja tegude potentsiaali - jõuate elus kõrgete eesmärkideni!
Iga liigutus uuele elurajal lisab eneseusku.
"Elujõu mõõna-aastail lakkasin ma olemast pessimist...mis ei tapa, see teeb tugevamaks", Friedrich Nietzsche
Tuult purjedesse,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?