Viha 16.07.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere
Olen 22aaastane, ja kardan, et mu psüühika ei ole korras. Olen oma mehega praeguseks natuke üle 2 aasta koos olnud. Ta on hea inimene, hooliv, armastav, hea kuulaja ja nõuandija. Mul on temaga väga vedanud.
Aga ma tunnen, kuidas ma teda iga kord endast eemale tõukan. Kuigi ta on mulle väga kallis. Kui ma solvun ühel hetkel, muutub see vihaks mis kavab suuremaks.
Lõpuks kui ma vihastan, läheb lausa silme eest mustaks, siis olen ma täiesti muutunud, mind ei huvita tema tunded, vabanduesd või kui ütleb rahulikult, et kallis miks sa nii räägid. Siis ma hakkan sõndadega talle meelega haiget tegema, ütlen asju mida ei mõtle ja mõtlen välja asju, et teda veel kaugemale viia. Suurema tüli korral selline asi täiesti hull ja väikema hõõrumise korral natuke vähem. Eks ikka tuleb suhtes ette lahkhelisid ja tülisetakse, aga minu tülitsemine on nagu üldse teisel tasemel, mis ei ole normaalne.
Aga mingi hetk jõuab nagu mõistus nii öelda koju tagasi ja ma hakkan nutma, sest sain aru mis ma jälle tegin ja mõtlen, kui mulle keegi nii teeks ei kannataks seda välja. Siis ma vabandan, ette ja taha ja ta jälle andestab. Aga ükski inimene ei vääri sellist kohtlemist ja ma kardan, et ka tema kannatlikkus varsti katkeb. Ei oska seda muud moodi nimetada kui suureks õeluse ja viha hooks, mis ei ole normaalne, mis teeb minust täiesti teise inimese, keda ma ei tunne.
Teiste inimeste vastu ma nii ei käitu, kui mingi asju juhtubki suudan end taliseda ja surun alla või naeran selle üle. Aga miks siis oma kõige kalimaga, keda ma armastan ja austan, võiks ka asja mõistusega võtta. Ma ei oska öelda millest selline asi on tekkinud, võib olla ma olengi tegelikult selline kuri ja õel inimene, et mingi hetk see tuleb minust välja aga enamus aja suudab teine pool minus välja tuua minu head küljed. Kuidas seda asja ravida/parandada?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Impulsiivsus on häiriv, liigselt tundeline ja sisemine pidur(damatus) on jällegi liigselt tagasihoidlik. Liigne ärritumine, stress, ülepinge, üleväsimus, ebameeldivused keskkonnas võivad selle impulsi vallandada. Mida teha?
1) Päevik, et siis teada ette olukordi, millised seda reaktsiooni esile kutsuvad.
2) Puhkus taastab jõu ja meelerahu - korralik puhkus ja puhkehetked ka päeval.
3) Psühhoregulatsioon ja Yoga trenn.
4) Minu Palve-Meditatsiooniharjutus kindlasti ja juba täna.
5) Enda mina-enesehinnang-elusihid paika panna, nendele mõelda, siis tegutseda.
Igaühes meis on kaks poolust, nö kaks Mina, nö pailaps ja pahalaps. Ilma sisekontrollita tuleb esiplaanile see pahalaps.
6) Kehaline tegevus õpetab keha juhtima ja seeläbi ka psüühikat.
Kui on tunne, et see sisemne pidurdamatus ikkagi veidi liigselt suur, siis psühhiaater ja veidi arstirohtu.
Ja veel.
7) Mineviku pahandusi ei tasu taga nutta. Tuleviku plaanid tuleb selgemaks teha. Keha tugevamaks ja Lapse valdkonna mõtted-teod ka koos abikaasaga paika panna.
8) Hommikul ja õhtul soovida mõttes lähedastele head - siis avanevad ka enda heateo väravad.
9) Otsida Tervisemaja korrustelt endale õige elusiht, arengu-treeningukava (individuaalne, perekondlik, sotsiaalne), tahtejõud, motivatsioonid jne.

Elu on ilus, rikkuvaid välisfaktoreid on hulgi ja seega - tark seda eluilu ilusat elu ise ei varjuta.
Päikes südamesse ja andmisrõõmu Mõtte, Sõna ja Teoga.
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?