isa 06.06.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere, Lgp Ennet!

Asi on minu isas. Ta on suure egoga inimene. Samuti ütleb tihti pahasti ja irvitab. Ta läheb vihaseks kui talle märkusi teha või kui teine vihastab täiesti õigustatult. Ta hakkab algul veel rohkem irvitama ja siis koheselt hakkab karjuma ja kisama, et a la "sa ise kujutad ette" või "ole vait, käi välja" ja kasutab ka roppe sõnu. Ja kui vihasemaks läheb võib ka lüüa. Nõudmised on tal tihti ebareaalsed või väga pahad aga keelduda ei tohi, sest ta võib hakata jalgu trampides seda nõudma. Ema ongi tihti lõpuks paljude asjadega järele andnud, kui alati on asi lõppenud probleemiga ja siis isa serveerib kõigile nagu ema ise tahtis seda teha. Ja kui seletada kõigi juuresolekul seda või ükskõik mida, milles ebaõiglaselt süüdistatakse, siis isa lihtsalt ei ütle midagi. Kui ükskõik kes midagi naerab või ütleb, siis isa asub alati nende poolele ja hakkab koos nendega vastikult käituma.
Samuti ei tee ta tööd korralikult ja peidab ennast klientide eest, hoiab telefone väljas ja ust lahti ei tee kui need koputavad tema töö ükse taga (kus ta ka ühtlasi elab). See tähendab, et ka raha eriti ei tule temalt. Ema oleks võinud mitte üldse temaga tegeleda, kuid lapsed olid väikesed ja ta poleks suutnud üksinda raha kõigi peale teenida.
Alati kui juba väike olin, olid suured tülid ja ma vahel läksin endast välja ja loopisin patju voodis jne. Isa lõi tihtipeale ema ja ükskord ma u. 5 aastasena hüppasin vahele ja isa sai pidama, kui peale seda hakkas mul kogelemine, mis on alles viimastel aastatel taganema hakanud. Ma alati kartsin kui isa koju tuli, et äkki hakkab jälle tüli pihta. Olen praegu 20 aastane. Isa elab juba ammu mujal, kuid asi pole paranenud.
Esiteks küsin, et kas mul võib olla lapsepõlvest just selle tõttu probleem, et ma siis kui keegi vaidlema hakkab, et siis ei suuda rahulikult seletada või välja teisest teha (lähen närvi ja jalad ja käed värisevad ning võin ka närviliselt vaidlema hakata või isegi nutt kurku tulla), et vanemad alati karjusid ja asi lõppes alati löömisega ja rüselusega? Ja kuidas sellest lahti saada? Ja kas see võib ka ise aastatega üle minna? Vahel ei kannata ma isegi kui ma teiste inimeste karjumist tänaval näen (põsed lähevad nagu tuliseks ja süda klopib siis kergelt) samjuti filmis vaadatuna. Samuti ma pole julgenud isaga otseselt nendel teemadel rääkida - kas see on ka alateadlik hirm?
Teiseks, mida sellise inimesega üldse teha ja kuidas toimida. Et mis on õige tegevusviis ja kas teda üldse saab muuta? Või mis sellisega teha, et olukord oleks võimalikult hea?

Ette tänades!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Ja kas see võib ka ise aastatega üle minna?
- Võib ka ise aastatega väheneda, kaduda, aga parem on ise aktiivselt kaasa aidata.
1. Isa mitte süüdistada, me ju ei tea, miks ta selline oli. Anda andeks ja jätta ta igapäevaelus positsioonile, et ei sega. Sobilikul hetkel soovitada tal tervist kontrollida ja abi küsuida psühhiaatrilt.
2. Korralik töö-puhkerežiim, eriti, et puhkust jätkuks. See kosutab närvisüsyteemi ja "lapsepõlvekollitused" ei tule tänapäevaelu varjutama.
3. Kehalised tegevusd. Terves kehas terve mõttemaailm.
4. Minu Palve-Meditatsiooni harjutus. Annab alustõed eneseregulatsiooniks.
5. Rahustavad teed - alati kasuks.
6. Oma elusihid (milles oled andekas) paika panna ja selles sihis järjekindlalt purjetada.
Ja Elu on ikkagi ilus,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?