alkoholi mõju peresuhetele 28.02.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Minu mure on seotud oma emaga. Ma tahaksin teda kuidagi aidata, aga enam ei oska mitte kuidagi. Nimelt minu isa on alkohoolik, minu meelest pöördumatult ja ilma igasuguse abistamise soovita, sest tema endal ise probleemi ei näe. See on kestnud juba väga palju aastaid, kuid viimased 6a on asi eriti hull. Isa süüdistab mind kõiges selles, kuid ma tean et see pole nii, sest kõik need asjad olid ka varem, kuid alkohoolikul on teatavasti igasugused vabandused ja valed justkui varrukast tulema. Põhjus miks isa mind süüdistab, et ma abiellusin temale mittevastuvõetava mehega (meil on suur vanusevahe). Aga emal on olnud väga raske. Ühelt poolt ta tahaks nagu hoida oma lapse minu poole aga teisalt hoiab miski teda ka kodus kinni. Ta ei suuda isa maha jätta, aga elada ta selles keskkonnas seal ka ei suuda. Mis ongi tinginud selle, et ta tuleb ja elab mingil ajal minu juures (mõned kuud) ja siis vaikselt lahtub viha ära ja mingil põhjusel ta läheb jälle tagasi. Nii on see kestnud vahelduva eduga 6a. Meie võtaksime ta suurima heameelega enda juurde päriseks elama, kuid ma ei tea.... Ta ei suuda otsustada mida ta tahab ja mida mitte, olles ise samal ajal kohutavalt õnnetu, masenduses ja pidevas depressioonis, sest purjus inimene teatavasti ei ole ilus ja lisaks on isa kasutanud kõik need aastad tema peal psühhoterrorismi, mille tagajärjel emal puudub igasugune eneseväärikus, hinnang, tal on kohutav kartus tema ees (ei julge minuga kodus olles telefoniga rääkida, kui isa näeb), varjab isa eest paljusid asju, sest see nagunii ei mõista teda ja kõik need purjus olles räuskamised ja lubadused kõik ära tappa ja majast välja visata, unetus jne jne. Mina olen talle kogu aeg rääkinud, et kui inimene ise ei saa aru, et tal on probleem ja kui ta ise ennast aidata ei taha, siis sina ei saa teda vägisi aidata. Kuigi proovisime ka seda. Nimelt oli isa tervis väga kehvas seisus peale ema järjekordset äraolekut ja panime ta haiglasse, kus ta sa AD ja koges ära ka nii-öelda surmahirmu, sest maks oli omadega läbi ja arstid hoiatasid, et kui veel jood sured ära. Aga see kõik mõjus vaid kaheks kuuks. Siis läks jälle sama rada pidi. Ja iga kord süvenevalt. Ma tahaksin rääkida emale paljugi sellest kõigest mis ma arvan, kuid siiamaani olen seda teinud suht delikaatselt, sest ma ei taha teda ära hirmutada, ma lihtsalt tahaks teda natuke raputada, et halloo hakka oma elu elama, sellest ei tule midagi välja. Kuid ma kardan, et äkki sellise asja peale ta ehmub või mis iganes et ei julge enam meie juurde tulla ja kannatab vaikselt jne jne...Ta on hakanud mulle ka vahest valetama, et kõik o korras kui tegelikult pole, ta varjab isa joomisi minu eest ja kui ühel hetkel enam ei jaksa siis laob välja ja siis saan teada, et tegelikult ta jälle valetas et kõik on hästi. Kuidas ma saaksin teda aidata, kuidas peaksin mina käituma, et ta kord mõistaks, et elu ei pea olema üks suur kannatus. Nüüd ta astus isegi ühe suure sammu ja pöördus arsti poole (psühhiaatri), et abi saada. Kuid mida mina kõrvalt teeksin, mul on nii kohutavalt kurb ja kahju vaadata kuidas ta lihtsalt kannatab. Tal on korduvalt olnud ka enesetapumõtteid. Kui ma temaga sellest räägin, siis mõistusega saab ta aru ja ütleb ja kõik on õige kuid käitub vastupidiselt. Tuli küll väga pikk kiri, kuid ehk oskate miskit öelda. Tänud ette!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tulge vastuvõtule ja leiame lahendi. Kui isa ei tule, siis tulege ilma temata, koos emaga.
Lahendid ikka olemas. Üheskoos leiame.
Kannatlikkust,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?