söömisprobleemid ja suutamtus enesega rahul olla.. 07.08.03 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Ma ei saa enam kuidagi hakkama...Ma kirjutasin teile millalgi juunikuus ning te vastasite mulle 2003-06-14 21:30 ja lugesin teie nõuande siis läbi, kuid sellist juttu olen ma umbes miljon korda kuulnud.Ma tean, et tuleb trenni teha ja mitte oma kaalu pärast muretseda jne.Tegin just siin kehakaalutesti, selle järgi olen normaalkaalus-(Teie kehakaal on täiesti normaalne, seega muretsemiseks pole põhjust. See aga ei tähenda, et võiksite oma kehakaalu eest hoolitsemise ära unustada. Mõõdukas treening ja tervislik toitumine aitavad Teil edaspidigi hoida oma kehakaalu heal tasemel.)AGA MIND EI RAHULDA SEE.Mind ei rahulda ka see, et kõik ütlevad, et ma pole paks ja, et ma olen väga ilus jne.Mulle võiks miljon inglit ka vanduda, et ma pole paks, AGA ma ei usuks seda ikkagi.Söömisest ja kaalust e siis kaalujälgimisest on saanud minu elu.Ma hindan ennast selle järgi palju ma kaalun.Nüüd suvel suucin väga napi söögi ning tohutu trenniga kaalu langetada, ma olen tunduvalt peenem, isegi mu tuttavad ütlevad, et sa oled kõhnaks jäänud, kuigi ma pole nende arvates kunagi paks olnudki ja arsti arvates ka, AGA enda arvates olen praegu ka paks, kuigi kui kaalu ja teisi kuulata , siis peaks arvama, et ei ole, aga ükskõik, mida mulle ei öelda, tunnen ma ennast maailma kõige paksema inimesena, ma tunne ennast nii halvasti.Viimasel ajal ma söön üha vähem ja vähem...Minu põhimenüü koosneb tomatimahlast ja paljast leivast või siis lahjast jogurtist.Ma tunnen, et ma ei taha jõuda uuesti haiglasse, kus ma olen anorexia nervosaga juba korra viibinud...KUID ma näen, et ma ei saa enam hakkama, ma räägin ainult kaalust, teen ennast pidevalt maha jne.Teistele käib see nii närvidele, üks sõbranna ütles, et ta ei suuda vaadata kuidas ma enesehävitamisega tegelen, et ma pean kohe minema arsti juurde, et tal on valus vaadata jne.Ja kui ma olen külas siis ma ei suuda MITTE KUI MIDAGI SÜÜA, siis kõik kukuvad vinguma minu isu kohta ja mulle tahetakse vägisi süüa anda ja ükskord ma hakkasin siis ilma põhjuseta nutma...Mulle on nii tavapäraseks saanud see et ma vaatan 10000000000korda päevas peeglisse, isegi tänaval piilun vaateakentelt ennast ja igakord tunnen, et olen paksem ja tahaksin nutma hakata.Ma ei saa endaga hakkama.Varem võtsin antidepressante, aga kuna need ajasid ainult suu kuivama ja ei aidanud, vaid ma nutsin veel rohkem kui enne nendevõtmist siis ma enam neid ei võta.Ja ma ei julge minna tagasi tartusse psühhiaatri juurde ja talle öelda, et ma ei saanud hakkama, et ma elan kui põrgus, et ma vihkan ennast, ma teen ennast maha, mu elu koosneb ainult kaalule mõtlemisest, ma ei suuda tema juurde minna.Ja selles linnas kus mina elan on ainult 1 psühhiaater ja tema mulle ei meeldi.Ja oma psühhiaatri juurde Tartusse ma ei julge minna.Ta arvas, et ma sain hakkama, aga ma ei saanud...ma nutan tihti ja kui rohkem söön, siis läheb süda pahaks...nagu praegu...ma ei ütleks et ma anorektik olen, sest kui ma anoreksiat põdesin, siis ma ei söönud midagi, aga nüüd on nii, et vahepeal ei söö nädal aega midagi ja siis lähen ostan 500kg küpsiseid või 1 l jäätist ja mul hakkab paha ja tahan kohe oksendada.ma ei tea mis mul viga on, aga tean et ma suudan oma probleemi tunnistada ja et minuga ei ole lood praegu hästi.Ja tean, et ma pole hull ega mingi vaimsepuudega, lihtsalt ma ei saa endaga hakkama...AIDAKE MIND MAI TEA ISE KA KUIDAS, AGA MAI TAHA ENAM NUTTA JA MÕELDA AINULT KAALULE, KOGU MU ELU JÄÄB ELAMATA MUIDU...

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Sööme selleks, et elada. Elada oma eriala-huvide vallas, koos sõpradega. Me kõik oleme Esivanemate poolt loodud sellistena, nagu oleme ja - see on parim. Sellist teist Ilmamaal ei ole olnud ega tule. Olete Unikaalne. Kergitage enesekiitmisega iga päev enda enesehinnangut. Las Sõbranna annab Teile selle võlulause ja seda saate nagu päevapalvet palju kordi öelda: Olen....!
Kui Sõbranna pöörduks Teie poole analoogiliste kaebustega, mida soovitaksite Temal teha? Pange kirja, näidake Sõbrannale, analüüsige ja siis - hakate ise seda tegema. Kuna Te ise toime ei tule, siis on vajalik KOOSTÖÖ: sõbranna, lähedased, psühhiaater. Nemad kõrvalt näeva mõningaid asju objektiivsemalt ja õigemini. Koostöös tuleb edu. Ilma psühhiaatri abita ja arstirohu toetuseta Te jääte oma probleemidega vaevlema. Arstirohi on vajalik. Neid on mitmeid ja leida tuleb Teile sobilik. Psühhiaatrit karta vaja ei ole, keegi ju milleski süüdi ei ole, süüdlast keegi ei otsigi. Üheskoos saab leida parimaid lahendusi.
Psühhiaatri ja lähedaste abiga on teised hakkama saanud, saate ka Teie. Saate. Söömine on ju elamiseks. Mis on Teie sihid, suunad, huvid - tegutsege. Söömine on abivahend eluteel.
Pöörduge kohe psühhiaatri poole. "mõttekännu" tagant vabanemiseks soovitaksin mõelda ka väikestele Haloperidoli annustele. Arutage tohtriga.
Tervitustega ja kannatlikkust soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?