Palun abi... 09.04.21 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Jutt saab olema pikk, ei tea kust alustada ja võtsin kaua aega julgust et abi paluda.
Olen olnud 16 a abielus ja on 3 imelist last.
Eelmise aasta suve lõpul julgesin teha otsuse ja lahkuda abikaasa kõrvalt. See elu ei olnud enam elu, mu jaks rauges ja vaimselt vajusin auku.
Lühidalt meie kooselust. Elu oli maal kus otsustasime loomad võtta, mis oli lõpuks minu õlul kõik, suur aiamaa, laste sünd, kasvatamine, kui emapalk lõppes siiski ka koheselt tööle minemine. Palju aastaid sel ajal ei suvatsenud abikaasa tööle minna. Pidin peret toitma, härra oli mugavustsoonis. Kodus eriti ei teinud kui ma just ei palunud ja seegi käis mu hirmuga, sest ägestus tihti. Seksuaalselt pidin teda rahuldama alati kui oli kuhugi minek et ta käituks siis viisakalt ja ei ägestuks. Kui eelnevalt rahuldatud ei saanud, olin alati hirmul millal tema käitumine muutub mulle piinlikuks. Vaimset vägivalda oli ka palju, kuid eks tõesta seda nüüd kellelegi. Teiste juures olekul oli kui teine inimene. Viimaseks kirsiks tordil sai kui ta mind niinimetatud vägisi võttis. Ma palusin et ära tee, ma ei soovi vahekorda ( ära ei julgenud ma teda lükata), kuid ta lihtsalt ronis mu peale ja alustas. Terve aja kui tema end rahuldas ma nutsin ja ta nägi seda. Sel hetkel aga ta nautis enda rahuldamist. Hiljem kui oli enda rahulduse saanud, ja veidi taastunud niiöelda tuli ja palus vabandust et ma olevat nutnud, et ta on nüüd shokis mis toimub. Ütlesin et ma ei tahtnud ja sa lihtsalt võtsid. Ta ütles et sa ei hakanud ka vastu ju...... loomulikult sest ma kartsin. Olen koguaeg teda hinges kartnud, kuigi ta pole mu vastu küll kätt tõstnud kuid asju on lõhkunud küll ja nagu teada äkkviha on ootamatu. Seega otsustasin lahkuda. Ta küll üritas sõnadega takistada kuid lõpuks lubas minna kuid lapsed peavad temaga jääma. Suutsin ühe lapse kaasa kutsuda. Teised jäid kahjuks isaga. Elasime pool aastat tütrega teises linnas, kui suutis isa ka tema enda poole pöörata. Pean mainima et rääkida see mees oskab ja manipuleerimises võib anda talle aulise 1 koha.
Seega olin kõigist lastest ilma. Mis on ema kõige suurem valu. Lastega kohtuda võisin vaid tema kodus, kaasa ta neid ei lubanud sest minuga koosolemine pidavat mõjuma psüühiliselt halvasti lastele.
Kui seal käisin siis lapsi vaatamas , iga jumala kord kutsus ta mind koju tagasi. Ütlesin et ma pole selleks valmis ( kuigi mõtlesin et äkki ohverdan et saaks olla lastega koos).
Aega on möödunud nüüd 9 kuud kui elasime eraldi ja nüüd olen ma taas siin kust põgenesin. Mix? Sellepärast et ta ähvardas mind et võtab mult hooldusõiguse, hävitab mu elu ja paneb alimendid peale. Kuna mul ei ole mingeid tõendeid tema käitumise ja vaimse terrori suhtes , saavutab ta kindlasti viimase, ehk lapsed jäävad tema juurde ja mina maksan 3-le lapsele alimente.
Olen teist päeva siin tagasi ja elu isu kaob. Kuigi lapsed on mu kõrval ja peaksin tundma rõõmu , ma ei suuda. Kõik on üks suur must tunnel kust ei paista valguse kiirtki. Mida pean tegema? Psühholoogi juurde katsusin aega saada, kõik on mitme kuu järjekordadega. Kardan et ma ei pea vastu. Kõik päevad on minu jaoks ühed. Ei rõõmu, ei päikest, ei valgust. Nagu oleks elusalt maetud...

Tänan teid et andsite võimaluse veidi rääkida

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Elukohajärgne sotsiaaltöötaja, lastekaitse töötaja esimeses järjekorras. Nende töötajate abiga asi kohtusse, et sealtkaudu lahendust saada.
Sellest perevägivalla kohast kohe ära.
Meediakanaleid-pressi kasutada, et sealtkaudu olukorda paremuse suunal mõjutada.
Tänan-palun tasandil perevägivald Ei Lahene!
Füüsilise vägivalla korral, ähvardamisel - avaldus Politseisse ja koopia lastekaitse tegelastele.
Usku endasse ja Tegutsege - teil on ainult võita.
Kannatllikkust,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?