Naine ei salli last eelnevast kooselust. 07.09.19 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,

Kohtusin oma naisega umbes kaks aastat tagasi. Meil on mõlemal üks tütar eelnevast elust ja nüüd üks ühine tütar. Esimese aasta käisime külas üksteisel ja teisel aasta kolisime kokku ja abiellusime hiljuti. Ca pool aastat tagasi, hakkasid aga halvenema minu tütre (9a) ja naise vahelised suhted. Nimelt on tütar natukene tormakas, poisiliku käitumisega ja natukene ka hüpperaktiivne. Minu jaoks ei midagi ebaloomuliku, aga naise silmis on tegu lapsega kes peaks kasvama lastekodus.
Minu laps on öelnud näiteks, et ta sooviks et meie ühine laps siis jääks, auto alla, et siis saab öösel rahulikult magada. Kindlasti ta ei mõelnud seda tõsiselt. Jutu hoos lihtsalt kukkus see nii välja. Seda tõestab ka see asi, ta tegeleb oma noorima õega üsna palju.
Edasi veel oli probleem kooli kus ta valetas siis midagi naise lapse kohta. Kolmas suurem probleem oli siis selline juhus, kus laps ei tulnud kohe peale tunde koju vaid jäi õue mängima ja kui üks hetk avastas, et aeg on koju tulla, siis hakkas külm. Kuna ta muutus vist hüsteeriliseks siis, keegi kõrval olijatest kutsus talle kiirabi. Sellega seoses sai muidugi käidud ka valla sotisaaltöötaja jutul. Aga midagi erilist seal ette ei loetud. Pigem leiti, et see kõrvaline inimene reageeris üle.
Väidetavalt siis need juhtumised on olnud põhilised asjad miks mu naine enam mu last ei salli. Nüüd on nii, et kui mu laps talle silma vaatab siis on see jõllitamine. Kui laps valel hetkel midagi ütleb siis saab ta sõimata kohe. Nii kui mina oma lapsele tähele panu pööran on see naise silmis põlastus väärne. Põhimõtteliselisetl ei kannata enam silma otsas ka mitte. Kui lapsed olid suvel vanavanemate juures oli kõik ideaalne. Nüüd hakkas kool ja lapsed tulid tagasi, ning naisel kohe stress.

Minu laps soovib et me lahku läheksime, et mina oleksin siis ainult tema päralt. Naine üks kord rääkis temaga ja salvestas vestluse. Samas laps vastas ainult ei ja ja. Et võis vastata ka küsija jaoks sobivate vastustega. Naine räägib mulle, et laps provotseerib teada, pidevalt et meid lahku ajada. Minu juures olekul selliseid asju ei ole. Aga juhuslikult olen kuulnud küll, kus minu laps naisele mitte sobilike asju ütleb.

Tema enda tütar on minu oma vastand. Õpib hästi käitub viisakalt jne. Ehk siis minu tütar on suureks kontrastiks.

Nüüd ma ei teagi mis edasi teha. Suhe ja sobivus on meil muidu väga hea. Aga hetkel ei saa kuidagi sellest probleemist üle.

Mina arvan et pigem peaks naine pöörduma kellegi poole kes aitaks sellest stressist või ärevusest üle saada. Sest ta ise ka ütleb et ta ei suuda nagu neid juhtumeid unustada, või siis andestada.
Naine arvab et tütar peaks saama abi, sest tema ju põhjustab seda. Mina ei ole oma tütart nii korralikult käitumas veel näinud kui viimane aasta on olnud. Et selles osas ma ei tea.
Oleme suhelnud perenõustajaga, kellelt erilist abi ei ole saanud veel. Ühe korra saame veel temaga kokku, aga väga ei oota et sealt, sellist nõu saab mis aitaks.

Abi ootama jäädes.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1) Lastepsühhiaatri jutul käia - igal juhul saab asjalikku infot, soovitusi.
2) Kodune reegel - esimese lapse kasvatamisega tegeleb Lapsevanem, võõrasema/ isa ei sekku. Koos kasvatavad vaid ühist last.
3) Omavahelisi probleeme-pingeid ei tohi Laste kaudu survestada, lahendada.
4) Kuldreegel: kõigil lastel on õigus olla Õnnelik, vanematel on aga kohustus selleks võimalusi tekitada. Kohustus!
5) Targalt tegutsedes leiate kõigile sobiliku Ühisosa! See ju olemas, muidu te ei oleks ju ühist last Kurelt tellinud ja ise ühise pesa tekitanud.
Parimate soovidega
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?