Kas vajaks sekkumist, mingit teraapiat 29.12.14 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Minu mure on pojaga ja see on kestnud juba aastaid. Alguses arvasin, et ju on seotud tema murdeeaga ja läheb üle, aga ta saab juba kevadel 19 ning mingit muutust ei toimu. Kusagil 15-16 aastasena sulgus ta oma tuppa, lakkas meiega (perega) suhtlemast. Ning seda juba 4 aastat. Vähe sellest, et ta ei räägi oma koolist ,elust, tegemistest, ei ütle ta ka enam tsau- tere-headaega jm igapäevaseid viisakusväljendeid. JUttu teeb ta paar korda aastas kui tal midagi vaja on - mingi raha kooli maksta, uusi teksapükse, jopet vms. Enamuse ajast oón ta oma toas. Ta ei tule juba aastaid oma toast elutuppa näiteks televiisorit vaatama. Oma toast väljub ta ainult sööma või tualetti minekuks. Tal ei ole sõpru, mitte keegi tal külas ei käi ja ta ise on aasta jooksul ehk käinud kahel sünnipäeval. Ta tuleb koju, marsib meist sõnatult mööda - ei tere, ei headaega. Samuti läheb kodunt, ilma, et ütleks tsau või mainiks kuhu ta läheb, millal tagasi tuleb. Arenguvestlusel selgus, et koolis ta hoiab omaette, kaasõpilastega suurt ei suhtle. Õpetaja heidab ette, et ta rääkides inimestele silma ei vaata. Samas on ta väga tark, hinded on korras, väga kohusetundlik. Tal on kaks õde, kellega ta samuti ei suhtle. Väike õde ütles, et ta kardab teda. Ta kõnnib korteris nagu vaim - sõnatu ja vaikne. Väldib perega ühiseid ettevõtmisi. Enda sõnul ei tuleks ta meiega reisile ka kaasa. Ta on öö ja päeva ära vahetanud. Kui võimalik , siis ta magaks terve päeva ja öösel on üleval. Viimasle ajal on ta katsetanud ka koolipäeval, et tuleb koolist, magab kella 20 00. Siis on kella 5 üleval, magab kaks tunnikest ja läheb kooli. Kui tema tuppa minna, siis ta reageerib sellele agressivselt. Karjub "Mida sa tahad!". "Ära tule siia!". Enamuse ajast on ta arvutis, kõrvaklapid peas, et temaga suhtlemine on võimatu. Kui tahan alustada "südamest südamesse" vestlust, siis naerab välja ja paneb jälle kõrvaklapid pähe. Isa on jätnud ta rahule ning käega löönud. Ei otsigi kontakti kui just samal ajal nad kööki ei satu ning siis ta vastab ka ainult küsimustele. Kogu temaga vestlemine ongi küsimuste esitamine. Mina küsin ja tema vastab - ülinapilt. Mina mõistus on otsas. Olen valmis teda igasugustesse teraapiatesse vedama kui sellest kasu oleks. Tahaks oma poega tagasi. Vaatan kuidas teised temavanused oma vanematega vabalt suhtlevad, käivad sõpradega väljas, omavad juba tüdruksõpra, aga meil kodus on selline "friik". Tahaks, et ta avaneks, räägiks, milles on asi. Kas mingi teraapia või terapeut võiks talle sobida, et ta suhtlema hakkaks. Ma olen püüdnud aktsepteerida teda sellisena nagu ta on, kaitsnud teda sugulaste ees, õpetaja ees, aga lootnud, et ta "kasvab" ükskord välja.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Esimene ütlemine oleks - autist. Aga autismi mõiste on väga lai - Saaremaa tipust Kuriilide otsani.

Täpsemaid juhiseid saab koolist, õpetajatelt - mida nemad arvavad ja mida soovitavad.

Koolisport ja koolis ühistegemised, sinna "kavalalt" teda lülitada.
Kooliarst - seal ju vaja käia, selle kaudu saaks mõne arstliku ülevaate, mõne testi teha.

Kui koolitükid korra, siis üks suur valdkond ju OK (On Korras).
Suhtlemisoskus ja suhtlemisjulgus on ülimalt isikupärased ja minul tuli see alles peale ülikooli. Enne seda oli isegi telefoniga helistamine tõsiseks katsumuseks (aga siis oli telefon suuremaks imeks kui tänapäeval viie parema Balti riigi hulka jõudmine).
See valdkond on treenitav - kollektiivsed asjad (laulukoor, sportmängud, klassi ees vastamine, koolitähtpäevadel esinemine jne).

Hea sõber suuda sõpra mõnda kohta kaasa meelitada. Internetisuhtlemisest jääb väheseks.
Sellest alustada.
Sidet mitte kaotada, kiitmist soovib meist igaüks!

Ta on elus! Ta liigub ja õpib! - see on juba Suur Õnn! Mis teda rõõmustab? Rõõmustage teda!
Muud asjad tasa ja targu paika nihutada.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?