Toitumine 25.04.13 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,
minu vanematel ja vanavanematel (kui nad veel elasid), oli kombeks väga hoolega minu toitumist jälgida. No ega ma lapsepõlves väga hea isuga ka ei olnud, aga see pidev toppimine tekitas stressi ja siis kadus söögiisu hoopiski ära. Minu vanaema köögis oli veel solgiämber, mis haises ja polnud just tore sellises köögis süüa. Sain isegi vitsa, kui ei söönud. Minu vanematel, kes on juba pensionärid, on säilinud võimendatud tähelepanu, kas ja kui palju ma söön. Ja kui mul on kõht täis ja ütlen, et ei taha süüa või söön ema arvates liiga vähe, siis ema solvub, et tema tehtud toitu ei taheta ja kui söön, siis kipub n.ö üle hoolitsema ja pöörab üleüldse söömisele liiga palju tähelepanu. Ma olen täiesti normaalkaalus 166 cm pikk ja kaalun 60-62 kg. Kuid tänu vanemate võimendatud söömise jälgimisele olen hakanud ka ise oma söömisele liiga palju tähelepanu pöörama ja vahel kui lähen sööma, kaob söögiisu lihtsalt ära. Kui üksi söön, pole häda midagi. Ma ei saa aru sellisest toppimisest, mis kodus käib. Ja kui ei söö või hetkel pole lihtsalt isu, siis muretsetakse, kas sul on midagi viga ja miks sa küll süüa ei taha. Tahaks, et perega koos söömine ei tekitaks mul ärevust. Kahtlustan, et mind on lihtsalt ära rikutud. Mida teha?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Olete ju täiskasvanud inimene, antiik-kreeklaste järgi akme e eluküpses eas. Täiskasvanu ei vaja emme toitumisjuhiseid ja seda tuleb talle selgelt ning sõbralikult öelda.

Öelge, et arst ütles ja peate oma sisetunnet jälgima, mitte kõrvalseisja arvamust.
Tervitustega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?