Kuidas edasi minna? 15.08.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere

Jutt, mida siin kirjutada oleks pikk, aga proovin selle kokku võtta lühidalt, ehk oskate vähemat suuna anda. Pole psühhiaatrit kunagi külastanud-kirjutanud, aga nüüd tunnen, et see oleks vajalik, sest oma peaga ma ei oska enam edasi minna.
Olen M30, vallaline, ilma eelneva püsisuhteta mees. Viimased 4 aastat olen pidevalt reisinud. 2 aastat polnud üldse kodus, viimased 2 aastat olen pool aega kodus olnud. Olen pärit vaesest, kummalisest perest , kus ema- isa kolisid eraldi elama samal aastal kui mu vanemad vennad 18,20 saades ( üks vanem 10, teine 12 aastat) abiellusid, seega 10. aastasest peale on kasvatanud mind ema väga rasketes tingimustes. Küllap see perekonna purunemine on üks põhjuseid, miks ema on mul närvihaige. Mitmeid kordi olen pidanud teismelisena tal tablette käest ja paela kaelast ära kiskuma paanikahoogudes, et ta ennast ära ei tapaks. Isal samal ajal oli must suht suva, kuidas mul läheb. Peale ülikooli, siis kui teised hakkasid peresid looma, vaatasin, et mina kedagi ei kohta ning läksin paariks aastaks välismaale tallu tööle, mõttega et elamine osta säästetud raha eest. Tagasi Eestisse tulles olid mul keeled suus ning kuna masu tõttu valikuid polnud väga, siis pakuti tööd, kus jälle enamus aega oled komandeeringutes. Kuna reisides läheb aeg kiiresti siis ühel hetkel saingi 30, olin üksi ning sõpru, elukaaslast elus polnud. Aga see pole peamine põhjus, miks kirjutan.
Nimelt viimane kord komandeeringus olles läksid mu ema-isa ( nad kolisid 5 aastat tagasi jälle kokku) mu isa juubelil vendadega nii tülli, et kui varemalt kuulsin, kuidas ema pidevalt räägib, et ta varsti sureb, siis nüüd pean kuulma, sama ka isa käest. Kõiki seda saadab muidugi lõputu nutt ja hala. Viimane kord näidati mulle kodus olles juba, kus on suririided ja matuseraha, kui see peaks juhtuma, sest matused jäävad minu kohustuseks, kui need peaks tulema. Kui see juhtub, siis paneb see mu veel raskemasse olukorda, sest siis olen täitsa üksi, sest vendadega vanuse ja vähese koosolemise tõttu eriti lähedane pole. See selleks, aga lisaks on mul veel oma suhteprobleemid, eriline naistemees ma pole kunagi olnud. Pidudel on kõik tüdrukud minust alati eemale hoidnud ning ise olen ka suht kohtlane seepärast olnud. Netis olen paariga tutvunud, kuid internet on üks ning reaalne kohting hoopis teine. Üks tüdruk on, kes mulle väga meeldib, on, kuid ühises seltskonnas on ta viimased korrad kogu aeg erineva mehega end näidanud ning viimati ütles ta mulle üsna selgelt, et mul pole lootust... . Kõik ülalkirjutatu on nüüd viinud mu olukorda, kus mul kaal langeb (niigi olin kõrend varem), söögiisu puudub, on suured keskendumishäired, uni on lünklik (neid ridu kirjutan pool 3 öösel), olen suht apaatne, seksiisu ning elujõud puudub ning päris mitu korda olen mõelnud juba suitsiidi peale. Isegi sport, mis mind kogu aeg erksana on hoidnud, ei paku enam rõõmu. Niipalju negatiivset tuleb igalt poolt sisse. Olen alati positiivset joont hoidnud, aga viimased paar nädalat pole miskit, mis vähekegi mulle rõõmu valmistaks. Väliselt olen terve, pikk mees, elu sees pole haige olnud ravimeid pole kunagi tarvitanud, ent sisemiselt olen täiesti vrakk...
Ma isegi ei oska öelda, mida ma võiksin kõige eelneva kokkuvõtteks küsida, kuid mu ainus soov oleks, et ma saaks elujõu tagasi, sest pikalt ma ei jõua enam olla...

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Lopsakas depressioon - eelneva elukäigu foonil-tulemusel. Sellest alustada, s.o. psühhiaater ja väike depressiooniravi.
Minu vastuvõtule (kui seda vajalikuks peate) tel 677-18-05 kaudu registreerimine.
Siis isa-ema probleemid koos vendadega korraldada. Kolmas liin ajada (tegelikult see esiplaanil) on suhtlemisjulgus ja -oskus paika panna. Enesekindlus tuleb läbi kehalise tubliduse, läbi psühhoregulatsiooni, läbi reaalse suhtlemise. Olla ISE, oma plusside ja väikeste miinjstega. Olla Ise. (vt. Tervisemaja mõtteid, 9-astmelise tee mõtteid tegutsemiseks).
Tervitustega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?