Kujuteldav probleem 29.10.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere! Olen Teile mitu aastat tagasi korra kirjutanud, aga tol korral ebamäärasemalt ja pealiskaudselt.
1. Silmavaade või pilk:
Tulin ja vaatasin inimesele tervitamise ajal otsa ning minu pilk leiti olevat tige ja "hull"; naeratasin, olin "koleda irvitava näoga" või "lolli näoga".
Enne inimestega suhtlema asumist manasin tihti näole valvenaeratuse, sest olen lugenud, et isegi teeseldud naeratus viib tegelikuni ja loob hea tuju. Sellest aga tekkis küsimus, et "miks ta muigab, kas on hulluks läinud?".
Kord sattusin miskipärast kohutavasse masendusse ja möödusin kellestki, kellele minu ilme tundus nii õõvastav, et ta võttis ühenduse arstiga. Too aga nägi mind järgmisel päeval ühe tuttavaga rõõmsasti suhtlemas ja naeris, et milles asi.

2. Hääl:
Minuga oli vahepeal nii, et väsimuse või stressi korral omandas mu hääl teatud prosoodia, muutus nagu laulvaks, mis tundub eestlase kõrvale harjumatu. Juhtusin kuulma, kuidas keegi irvitas "hullu hääle" üle ja ahvis seda tooni korduvalt järgi.
Pahandasin veidi ja harjutasin selle rumala hääle kombe endast välja.

Teinekord jälle olen liiga kõvahäälselt ning rõõmsalt mõne tuttavaga lobisenud. Ning mu oma arvestuse järgi sagedusega u. kord 2 aasta jooksul on juhtunud, et olen rääkimisel stressi mõjul kogemata häält tõstnud, nii et see on tundunud teistele nagu käratamine või jõledam karjumine.

Suhtun sellistesse märkustesse tõsiselt, arvestan neid ja tegelen pidevalt oma välimuse ja käitumisega, püüdes end mitte käest lasta. Samuti on minu arust kõiges selles liiga vähe alust, et "hull" olla.
Teatud aasimised on loomulik nähtus ja neist ei tasu välja teha. See on normaalse suhtluse osa ja sageli isegi meeldiv.Antud juhul mind üllatas, et minu puudujääkidesse nii vaenulikult suhtuti. Ja seda inimeste poolt, kes on tegelikult väärt inimesed, aga kelle seltskonnas ma end pisut tõrjutuna tunnen. Nagu peaks "hulle" põlgama.
Ma ei taha kellegi peale kaevata, vaid lihtsalt endas selgusele jõuda, sest kindlasti on tegelik viga minus.

3. Enda kahjuks pean lisama, et 2-3-aastase lapsena olin kaua aega haiglas ja pärast kodus mitme aasta jooksul ei rääkinud. Tollal mingit diagnoosi ei pandud, aga viimase 4-5 aasta jooksul esineb jälle seda, et teatud situatsioonides ja teatud inimestega lihtsalt ei suuda ise juttu alustada, vaid rumala lapse kombel nagu ootaks, et keegi ise alustaks. Nagu mingi hirm või häbelikkus kammitseb, nii et suudan vaevu midagi pomiseda.
Ülejäänutega suhtlen jälle nagu muistegi.

4. Vähemalt viimased 42 aastat on mul oma väljamõeldud maailm, kus elan väljamõeldud minana väljamõeldud perekonna ja sõpruskonna keskel rahuldustpakkuvat elu. Mu tegelikku elu see paralleeluniversum ei sega ja tegelikult ma ka mingi eriti üksik inimene ei ole.
Samuti suhtlen interneti teel väljamõeldud identiteete kasutades, aga seda puhtalt enesekaitseks. Eestis on vist lastega mitu jama olnud, mis netiavarustest alguse saanud.

5. 8-10-aastase lapsena olid mul vägivaldset laadi fantaasiad, mis olid seotud teiste laste kujuteldavast piinamisest naudingu saamisena. Kodus oli kõik korras, kui skandaalitseja naabrimutt välja arvata, nii et ma ei tea, kas olid minus psühhopaadi alged või on see normaalne arenguetapp.

Noores eas oli mul tõesti probleeme, sest ma lihtsalt ei teadnud, kuidas suhelda, keegi polnud seda mulle õpetanud. Aga teiste jälgimise ja harjutamise teel sain palju selgeks ja mulle isegi meeldib inimestega suhelda. Kui ma parajasti julges tujus olen.

Nengega, kes mind mu varasemast elust ei tea ja minusse eelarvamusteta suhtuvad, mul probleeme vist ei ole. Aga nendega, kel on mu suhtes eelarvamusi, olen arg ja nad teevad mulle puhtalt ära.

Ma ei tea, mis mul viga võiks olla. Mõni isiksusehäire vast või lihtsalt rumalus ja liigne ettekujutamine.
Tihtigi tuletan oma tühisemaidki eksimusi meelde ja häbenen kohutavalt ning tunnen suurt süüd. Olen ka tähele pannud, et mulle ei andestata teinekord tühisemaidki eksimusi ja poogitakse külge selliseidki, mida ma teinudki pole.

Samas teistele antakse andeks rängemad ja tõelised süüteod.

Ma oletan ise, et viga on minu enda suhtumises ja pisut viletsamas teistega lävimise oskuses.
Hinnatakse rõõmsaid ja lahedaid kambajõmme, mitte mornilt omaette olevaid tukunuiasid.

Minu traktaat polnud tõesti mõeldud kellegi mahategemiseks, vaid pigem mõistliku nõuande saamise lootuses.

Tänades B.

Arst vastas:

Jüri Ennet

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tulge vastuvõtule - annan veidi tohtrirohtu ja selgitan harjutuste tähtsust. Mona-Linda naeratus enda tarbeks tuleb kohe kasutusele võtta, yoga süsteemist kerged hääleharjutused-puhastavad hingamised on kasuks, minu kuristamis-harjutus (kuristamine kujutlusega) ning Enesekindlust edendavad võtted suhtlemise tarbeks (4M-i e Mängulisust: elu nagu Lapsemäng, nagu Spordimäng, nagu Näitemäng, nagu Rollimäng).
vt. põhjalikumalt minu raamatust "Väljavalitu".
Ja vastuvõtule - hea rohi tuleb abiks.
Tervitustega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühhiaatria

arusaamatu negativism minus

Tere.
Olen 27-a. naine. Mind häirib, et olen äärmiselt tujukas, ei suuda halva tuju hooge ohjeldada. Samuti käitun kohutavalt lähedastega - kord olen lahke, hea, lõbus, aga siis nagu poeks saatan ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Cipralexi vaja võtta terve tabl. päevas. Vajate "stressiauru" tõhusat välja-reageerimist: kehaline tegevus, sport, saun, psühhoregulatsiooni võtted, jooga, autogeenne treening jne. Valige Teile sobiv ja ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi

Ei saanud vastust? Küsi arstilt: