nüüd ilma 17.03.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere, minu mees sooritas enesetapu poomise läbi. Umbes 3 nädalat enne ta ütles mulle, et meil läheb kehvasti, rääkisin temaga ja jne, tirisin lastega õue, aga ma poleks eales arvanud, et ta nii teeb. Nüüd tagantjärgi lugedes, oleksin pidanud ka teisi märke märkama, aga seda ma siis ei osanud. Nüüd on sellest 3 kuud möödas, järgi jäid 2 poega, mälemad alla 5aaasta. Tahaks talle andestada, aga raske on mõista kuidas ta jättis oma lapsed, keda ta väga ootas, ilma hoolde. Kuidas ma kasvatan pojad teadmisega, et nende isa ei soovinud nende elus osaline olla. Jah, nagunii soovitate arsti juurde minna, aga kahjuks POLE RAHA ja KEDAGI kes lapsi valvaks, MAJANDUSLANGUS. Ei, ise ma enesetappu ei soorita, kuigi ka seda olen mõelnud, aga kardan, kas tervis peab vastu, olen veel alla 30, ja tunnen kuidas hinge närib, sest vastuseid pole.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Leinaaeg on raske, aga see päev-päevalt möödub. Enesesüüdistamine on tavaline psühholoogiline reaktsioon ja see tuleb teadvustada endale - minus ja minu käitumises vigu, olulisi vigu ei olnud. Ka temale etteheidete tegemine on tulutu, pole vajalik ja elu edasi ei vii.
Soovitan veidi rahustavaid vahendeid, psühhoregulatsiooni jms. (vajadusel ka arstirohtu) ja mõelda Lastele. Laste-armastus annab vägilasjõu. Ja õppige ka paremini puhkehetki kasutama. Saate hakkama, kindlasti saate.
Elu läheb edasi.
Kannatlikkust,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?