rahustisõltuvus 11.03.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,
probleem seline:
juba 10 klassis algasid esimesed unetud ööd enne tähtsaid kotrolltöid. eksameid jne. Tööle suunati peale kõrgkooli 3 aastaks mitte eriti meeldivasse kohta - istuv tööviis, vaimne pinge. Ööd enne tööpäeva olid unetud, vastu puhkepäevi mitte. Ainus, mis teha võisin, oli hakata tarvitama tolleaegseid rahusteid tazepami, relaniumit, sedukseeni. Puhkepäevade eel ma neid ei vajanud. Lapseootele jäädes ei vajanud ma neid ka. Peale sünnitust tuli depressioon paanikahäirega koos. Unetus põhjustas seda - väikese lapse emme ei saa palju magada. Sain uued rohud - melipramiini, amitrüptiliini, tisertsiini. Ajapikku läks see kõik kergemaks, unetus jäi. Võtsin ikka neid rahusteid, et magada. Eesti vabariigi saabumine tõi muresid ka puhkepäevadesse, pöördusin tagasi ikka nende samade rahustite juurde. Hiljuti algasid mu elus suured muudatused - lapsuke tõusis kodust lendu, ise leidsin endale peale pikka üksindust kaaslase, kolisime minu maakodusse päriseks. Nende suurte sündmuste käigus sain uuesti depressiooni ja paanika.
Mul on tark ja kogenud arst, keda usaldan ja kes keelab kasutamast neid narkootilisi aineid sisaldavaid ja enesetunnet kergesti parandavaid rahusteid. Viimase jutuajamise käigus rääkisin talle oma sellealasest minevikust ja ta oletas minu haiguspildi põhjal, et tegu võiks olla ärajäämanähtudega.
Kaldun uskuma, et tal on õigus - ühel ööl ei saanud kuidagi uinuda, ei aidanud 3x portsjonit ravimit, aitas 14 tilka valokordini diazepamiga. Seda ravimit ei luba arst kellegi tarvitada - diazepam ju. Järgmisel hommikul oli hoolimata vähestest unetundidest enesetunne normaalne - ei rõhumist peas ja südame ümber, ei hirmu, depressiooni, ega südamekloppimist, meeleolu igati positiivne. Organism sai, mis tahtis!
Ravimisõltlane (tazepam, relanium, sedukseen) olla on mudugi hirmus, aga elu tahab elamist ja 57-aastaselt pole enam vaja karta ravimite mõju oma sündimata lastele. Ainus mure, et jäädki neid eluajaks võtma - organism hakkab nõudma üha suuremaid koguseid. Aga ka praegu ei tea keegi, kas ma oma ravimitest (remeroni lõpetamine üleminekuks amitrüptiliinile ja levozin)kunagi vabaks saan + igapäevane piin, mida nad päriselt ära ei võta. Läheksin sedasi küll kergema vastupanu teed aga elada tuleb ju tänases päevas. Minu elu on elatud, elu lõpuosa tuleb kahtlemata viletsam kui noorus, kas on sügavat mõtet mind niimoodi rahustisõltuvusest hoida? Võiks ju viletsust edasi lükata, tarbides narkootilisi aineid sisaldavaid rahusteid ja olla nende toel niikaua rivis, kui need ka enam ei aita ja siis ongi päris viletsus käes, kui enne ära ei sure. Piisab õudusest, mida tekitavad unetus, depressioon ja paanikahäire TÄNA. Oma kõige vihasemale vaenlaselegi ei soovi, et ta nendega kimpu satuks. Teie harjutused parandavad ilmselt aju verevarustust (see on tõeliselt hea) ja neid tuleks teha hoolikamalt kui mina praegu.
Dagmar

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Rahustite ja uinutite sõltuvusest saab lahti: a) nende rohtude asemele teatud perioodiks neuroleptikume, b) kehalised harjutused ja protseduurid, c) psühhoregulatsioon.
Praegu ka uus ja hoopis uue toimespektriga uinuti - Circadin (melatoniini baasil), seda prooviksin küll ka.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?