Vastus.. 15.06.07 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere, olen jälle siin, soovisite, et kirjutaksin.
Minu arust on kõik pisut paremaks läinud. Kool on läbi, see teeb väga hea tunde, ei ole enam koduseid töid, mille tegemata jätmise pärast süümekaid tunda. Aga samas - nüüd käin tööl, sain isa töö juurde, koristan ja hoolitsen lillede eest. Ma pean ühes hirmsas keldris koristama, seal ükskord tekkis selline hirmutunne, et ma pole seal üksi ja kohe tuleb kuskilt keegi ja karjub böö ja ma suren sinnasamasse maha. Ma hakkasin karjuma ja nutma ja jooksin sealt minema, kusjuures seal oli turvauks ees, selline, kus tuleb väljast sisse saades uksekaarti kasutada, sees on see keeratav nupp. Aga ma värisesin nii tohutult, et ma ei saanud tükk aega seda ust lahti, lihtsalt nutsin ja tagusin seda ust.
Aga enam pole nii olnud, ma ei koristagi seal enam nii palju, ainult pesen põrandad ära, siis lasen jalga, kuigi seal on veel palju teha.
Muusika teeb enesetunde paremaks. Kui vahest on jälle jõle nukker olla või vihane, siis ma võtan oma kitarri ja laulan mingeid suvalisi laule. Või kuulan kõrvaklappidega screamot. Kusjuures mulle meeldib teha nii, et kuulan muusikat ja poen voodialla peitu, seal pimedas jõllitan otse ette ja lihtsalt olen. Aga siis kui ma avastasin, et seal on ämblikud, ma rohkem seal enam ei käi.
Lõikumine - aina hullem. Mulle meeldib näha verd ja tunda valu. Kui polegi valus, lõikan sügavamale. mu käed ja jalad on triibulised. Aga mulle meeldib näha verd ja ma ei lõpeta.
Söömine - Mul ei ole isu lihtsalt. Ma söön küll, kui midagi tahan, aga sageli ma isegi ei taha. Ma ei näljuta end tahtlikult.
Aga viimasel ajal on mul selline asi ka, et ma unustan kõik ära. Unustan, kuhu midagi pani, või mida keegi ütles, või kus ma olin või kuhu minema hakkasin. See käib päris närvidele juba.
Aga üldiselt.. ma ei tea isegi.
Mida ma otsustasin teie vastuse puhul.
Ma mõtlesin, et kui ma ka kirjutada, laulda ja näidelda ei oska ja käsitöös ja kunstis ka tugev pole, spordist ammugi rääkimata, pole mul millegi poole püüelda. Aga hoolimata sellest, et mul ei tule hästi välja, joonistan ma palju. Ja mulle meeldib seda teha, kuigi ma ei jää lõpptulemusega rahule. See ajab närvi ja ma proovin uuesti ja uuesti, kuni tuleb enamvähem normaalne välja. Ja nüüd ma oskan juba paremini end väljendada ka kunstis. Ja kirjutades ka mingil määral. Vahest ma kirjutan vabavärsis luuletusi, või riimluulet, nii paarirealist, kirjutan isetehtud kaardile ja panen kellegi suvalise inimese postkasti, keda ma isegi ei tunne, kuid arvan, et talle meeldiks. Ja vahepeal ma jagasin kodus "tasuta kallisid", mis kõik naerma ajas, aga kui mu vend käratas, et mine perse oma faking kallidega, ei tee ma seda enam.
Ja seda ka, et ma ei saa aru, miks keegi muga kunagi rahul ei ole. Mida ma ka ei teeks, alati vingutakse et midagi on valesti või tegemata.
Mingi masendus on ikka veel nagu pilv pea kohal ja ära kaduda ei taha.
Aga ma ei saa iseendast ikka veel üldse aru.
Kusjuures arsti või kellegi juurde jutule ma ikka ei lähe. Mulle ei meeldi inimestele asju rääkida, ainult läbi kirjade. Ema - ta lihtsalt ei saa must kunagi aru, sunnib aint orjama kodus.
Aga mul sai nüüd tööpäev läbi ja ma võin tagasi koju sõita. Kusjuures ma pean iga päev üle poole tunni rongis loksuma tööle ja sama palju tagasi.
Aga ma armastan ronge. Niiet toredus.
Sjauks, päikest teile, kuigi see juunikuu ilm on pigem oktoobri taoline.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Luule, see on leekiv tõde,
veri sinu südamest,
seda p e a d sa ilmutama,
hoolimata enesest. (Anna Haava)

Hingevalu leevendajaks on luule, luuletamine.
Kirjuta, katseta, harjuta.
Tee ka minu harjutust - paranevad suhted kodustega, teistega, eelkõige iseendaga.
Varsti julged-soovid ka tohtri jutule tulla.
Kaunist suve ja luulelendu tiibadesse,
Tohtrionu Jüri

Kas see arutelu oli kasulik?