miks nii? 03.01.07 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere! Olen 20 aastane neiu. lapsepõlv oli mul ilus, vanemad parimad, keda soovida võib. Kuid kaotasin ema 10 aastaselt ootamatu haiguse tagajärjel. olin ka varem tagasihoidlik ja häbelik, kuid peale seda muutusin eriti endasse sulgunuks. Hakkasin uskuma, et ema suri minu tõttu ja kõigile oleks olnud parem kui hoopis mina oleksin läinud. Isa oli mõnes mõttes mulle toeks ja usun, et ka mina talle, kuna ka temal oli raske. Ent see kõik oli ikkagi raske. 7 aastat hiljem suri ka isa, kelle haigus süvenes kiiresti. ta hääbus minu silme all. sellest ajast jäin üksi. kõigile tundus, et olen nii tubli ja olen sest kõigest üle. Väliselt tundubki nii....käin ülikoolis jne. hea meelega olen palju üksinda, siis tavaliselt nutan, see on ainus lohutus. Kardan end kellegagi siduda, kuigi teisalt tahaksin. Kuid kardan, et kaotan siis taas inimese, kes on kalliks saanud. Olen nii üksi, kuigi ei taha.......kui keegi huvi tunneb siis tõrjun ta julmalt eemale, siis nutan jälle mitu päeva. Keegi teine sellest ei tea, teistele teen head nägu. tegelikult ma nii tahaks, et mul oleks keegi, kes mind kallistaks, kuid välja näitan vastupidist. Miks see nii on? kas vanemate kaotus rikkus ka võimaluse mul edaspidi õnnelikuks saada?
Ma tean küll, et on segane jutt, aga äkki oskate aidata?
Head uut aastat!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kes on kannatusi tundnud, see oskab hingelisemalt ka õnnelik olla. Olete v.noor ja praegu vajalik:
a) elusihid paika panna (kes ma olemuselt olen, minu eeldused-soovid ja õige töövaldkond);
b) sportlik tegevus - õpetab suhtlemist ja võimaldab uute suhete tekkimist. Uued suhted tekivad suheldes. Küll tekivad. (väikesed tagasilöögid ja pettumused käivad selle asja juurde, nii on kõigil);
c) mure-pingetest aitab vabastada minu harjutus, rahustavad teed, Päevik (mure välja, soovitused endale ja neid siis ka täita);
d) vajadusel Pihtimine mõnele autoriteedile.
Õnnetähtede poole minek käibki läbi raskuste. Raskused Karastavad!
Campanella oli ca 30 aastat vanglas ja maitses seal "inkvisitsioonirõõme," jäi ellu ja tegi ikkagi vägevalt loomingut.
Milliseid keskkonnatingimusi me siis ikkagi vajame, või vajame mõningast HOIAKUTE muutmist?
Õiged vastused on südame-sügavustes ja Päevik ja Pihtimine ja Elukogemused (mured-rõõmud) meid sinna vastusteni viivadki.
Ja vastus käes, siis Tegutseda, Tegutseda ja sellest Rõõmu tunda. Ja selle Rõõmu jagamine - suurim.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?