pere 27.03.06 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Kindlati on ka teisi peresid, kes on valiku ees. Olen naine (26 a), kellel on olnud suhe toreda noormehega, kellega abiellusime 2 a. tagasi. Meil oli kõik nii armas ja romantiline, kui järsku tuntsin, et ma olen hinges üksinda! Olen suhtleja inimene, tahan armastada teist inimest väga ja näitan ka oma tundeid 100%-lt välja, loomulikult ootan neid ka teiseltpoolt neid vastu. Kuid ühel päeval panin täele, et oma mõtete ja soovidega olen peaaegu üksi. Mul ei olnud kaaslast (moraalselt), kellele toetuda oma murede ja probleemidega. Pidin ise aga alati olema olemas tema jaoks, teda toetama igal murdunud hetkel. Ta oli üli hea inimene teiste suhtes, ta tegi kõik, et sõpradel-tuttavatel hästi läeks ja neid aidata oma võimuses oleva abiga. Aga kui vajas tema oma sõpradelt vastuteenet, siis ei olnud praktiliselt mitte kedagi teist tulemas talle appi, kui mina! Ma jälle tulin talle moraalselt appi, teavitasin talle, et ta peab suutma ka teistele EI ütlema, sest ta ei oskand seda teha, ta teadis oma nõrkust ja tunnistas. Kuni järgmise korrani kui jälle sai kellegilt vastulöögi oma headusele! Olen teda juba 8 a. jalgadele upitanud, talle alati moraalset tuge pakkunud, ta on seda ka väärtustand, aga ta ei suuda teha seda minuga, jään alati ilma mehelike toetuseta, kuna ma ei vaja meest füüsiliselt ainult, vajan ka teda kui inimest kes mind toetab murdumishetkedel. Olen olnud talle ustav, austav, väga korralik kaaslane, seni hetkeni, kui tuntsin, et ka ilma temata suudan ma viibida seltskondades, käia pidudel (mida ma ei suutnud teha mitte kunagi varem), kuna ma elasin ainult tema nimel, kuna selle hetkeni ma kaifisin igat sekundit temaga koos olles. Hakkasime käima töökaaslastega ühistel üritustel, kus tekkis mul kõrvalsuhe oma kaastöötajaga. Ta on ääretult tore, elukogenud, viisakas... härrasmees (43 a.). Ma tunnen temaga koos olles end turvaliselt, tal on alati minu nõrkushetkedeks olemas vastused ja lohutab mind igal viisil. Ma näen, et meie klapp on fantastiline. Oleme temaga juba tihedalt suhelnud 3 kuud (ennem oli meil "silmside"- flirt töö juures). Ning nüüd sai minu abikaasa meie suhtest teada, loomulikult oli ta sellest väga löödud, kuna minusugune naine, kes oli olnud tema jaoks üli korralik-koduhoidev naine, pettis teda ja nii alandlikult!!! Ta murudus, aga ta andestas mulle kogu selle loo, kuna ta armastab mind ääretult palju. Tal olid suured plaanid nüüd muuta end, kuna ta on enamus ajast tööl olnud, siis ta mõistab, et tema aeg, mis ta oleks pidanud olema koos oma naise ja 2 a. lapsega, on ta raisku lasnud ja kahetseb seda südamest, et lasi mul asjadega nii kaugele minna. Ta teadvustab, et olen teinud talle mitmeid-mitmeid pakkumisi ja ettepanekuid, oma pere päästa. Olen isei välja pakkunud, kuidas saaks seda teha, jumala pärast, et meie elu päästa. Aga selle ajani, kui ta minu teisest suhtest ei olnud teadlik, ta ei ole meie abielu päästmiseks MITTE MIDAGI ETTE VÕTNUD! Aga nüüd jookseb pea ringi mööda maailma ja üritab kõike seda parandada. Aga kas mina tahan seda enam! Kuna armastan teist meest, kes pakub mulle oma tuge. Nädal on minu elust täiesti raisku läinud ja kuidas ma olen selle üle elanud ma ei tea. Alates tänasest olen see otsustaja mina, kes seisab teelahkmel ja peab tegema selle ainu ja õige otsuse! Ning ma tunnen, et ma ei suuda seda teha, kuna ma teen nii paljudele inimestele haiget oma ükskõik millise otsusega. See mees kes on hiljuti tulnud minu ellu, on lõpetanud minu pärast oma eelmise elu ja otsinud meile meie ühine kodu, kuhu ootab mind alati ja koos lapsega, ta ootab ega mõjuta minu otsust. Ta aksepteeriks ka seda, kui peaksin talle ära ütlema, et jään oma pere juurde. Tal oleks see nii valus, aga ta austaks minu otsust. Ka minu abikaasa austaks minu tehtud otsust, mida pean langetama varem kui oskangi arvata. Terve minu ja mehe perekond materdab mind, et olen teinud elulise vea, petnud oma meest. Tean, see on väga ränk tegu, aga ma ei oleks teinud seda, kui mind oleks keegigi sel vajalikul hetkel mõistnud, sest tegelikult ma üritasin väga oma perekonda ja oma suhet toreda mehega päästa, tõesti ma tegin seda. Aga nüüd kus ta sai minu vajadustest aru, miks ta alles nüüd üritab ka seda ise päästa, ta lasi meie perekonna nii kuristiku äärele minna. Ma tõesti jälestan end, et tegin sellise sammu kõrvale, aga ma ei jaksand enam. Nägin üht väga fantastilist meest üksäkki oma kõrval!

Minu kriis on väga tõsine, selleks palungi abi, et keegi annaks mulle teada või suunaks mind õigele teele. Kuigi ma üritan võtta elu alati reaalsena ja mitte vaadata seda läbi roosade prillide. Kuid nüüd olen ma murdunud ja pean tegema valiku, kellele pean tegema haiget. Ma lükkaksin seda otsuse tegemist edasi, aga tean, ma ei tohi seda teha, see lõhub inimeste hinged seest. Selleks veel palun, et Te annaksite mulle nõu, mida teha sellises olukorras. Kas peaksin valima vana tee- jääma oma perekonna juurde, lapse juurde sest ka neid ma ju armastan. Või valima tee, et minna edasi meesterahvaga keda olen hakanud armastama ja hindama, kuna tema on olnud see, kellelt olen saanud tuge ja kaitset!

Palun Teilt abi, kuna ei taha teha valet otsust!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tulge pihile!
Kuulan Teid ja aega-ajalt noogutan. Selle pihtimise-vestluse käigus saate endale mõned asjad selgemaks mõtelda ja siis tuleb südame ning mõistuse koostöös leida see Teie Lapsele ning Teile õigeim lahend.
Otsustada saate aga ikkagi ainult Teie. Ja Tema.
Idamaade targad ütlevad, et see mis on Suures Kosmoses, et see olgu ka Väikeses Kosmoses e Inimeses. Suures on: Vaim, Mateeria ja Ananda e õndsus= õnnelikkus. Seda Anandat on Ilmamaal sedavõrd piisavalt, et jätkub kõigile, jätkub ka Teile.
Pihile!
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?