Perekonnna probleemid 08.09.05 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,

meie peres kasvab terve ja elujõuline poeglaps. Kui laps sündis oli kõik väga ideaalne vähemalt lapse esimese eluaastani. Kuid pärast hakkas hakkas kõik muutuma. (vahelduva eduga). Mees sattus joomatuuridesse( seda esines 1-2x kuus vahest harvem) ja see nagu nullis kõik olnu. Mina hakkasin tunnustust otsima mujalt. Seda ka sain. Mind kiideti, hinnati, tehti komplimente jne. Siis järsku tundsin sisemiselt,et olen valesti käitunud ja süüdistan end suhte pahemaks muutumises.
Olen selline inimene,kes tahab palju üheskoos teha. Mulle meeldib mehe tutvusringkond ja tema huvialad. Kui aga avaldan soovi temaga kaasa minna,siis ta vihastab ja ütleb,et sa ei lase mul rahus olla. Teen temale ise plaane ja surun end peale. Tema tahaks olla "vaba kui lind". Ja,et mina piiran tema vabadust. See tekitab minus sellise tunde,et oleme lapsega üleliigsed ja ta nagu väldib meid( kuid mõistus ütleb,et ei nii see ka päris ei ole, ta ju hoolib). Lihtsalt olen vist kaotanud usalduse ta vastu ja kardan,et ta hakkab jooma.
Hetkel mina ei tööta ja kui taas on minus tekkinud soov end täiendada nii ühes kui teises osas,siis mul nagu lubatakse seda. Kuid kui reaalselt mingi otsuse vastu võtan ja selleks on ka raha tarvis,siis tehakse suured silmad pähe ja öeldakse,et ma pole rahamasin.Mine tööle ja teeni ise. See mind niivõrd vihastab,et läheksingi kasvõi järgmine päev,aga laps on veel väike.
Tööle mineku osas oleme ka rääkinud,kuid piltlikult seda ei "lubata". Sest ega palk ka suur ei ole (mees teenib minust rohkem) Ja lisaks veel pean öösel ka töötama ning ta ei hetkel ei taha selle mõttega leppida,et peab lapsega oma vabast ajast jääma. Siis hakkame üksteisele miinuseid ütlema ja teema väljub raamidest ning mingit tulemust ei ole.
Ma ei saa aru,kas tõesti ma olen mingi kodukana. Teen süüa,koristan,triigin jne. Tahaks lapse kasvatamise kõrvale ka endale mingit muud väljundit. Aga mees mind ei mõista ja ema ka ei mõista. Ma ei tea millise hoiaku pean võtma?
Äkki oskate teie oma elukogemuse põhjal midagi soovitada?

Ette tänades.
Murest murtud pereema.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Ühtepidi asi ülimalt lihtne - panna eelistused e prioriteedid paika ja siis selliselt ka tegutseda. Milline on Teil tähtsuste jada? Millised on Lapse Isa sihid, suunad? Milline on teie kolme kolmainsus e ühisosa - kus kõigi vaated-tegemised on ühes helistikus? Endale tuleb selgeks teha ka see, et kõrvalistes küsimustes ei maksa tolmu keerutada - see üks suurimaid diplomaatilisi eksimusi. Kõrvaliste (vähetähtsate, ebaoluliste) küsimustega seoses ei maksa pealiini, peaeesmärke unustada.
Perenõustamised ja muud konsulteerimised jõuavad (peavad jõudma) ikkagi põhiväärtuste ja põhihoiakuteni. Kui need majakad on enda jaoks paika pandud, siis muu siin elulainetel on vaid nende majakate suunas purjetamine. Kui majakaid ei ole, siis on vaid Browni liikumine - siblime ja siblime ja jäämegi siblima - vajalikus (hingeläheduse) suunas, eesmärgistatud liikumist ning liikumisrõõmu ei ole.
Minu kuldreege: "Elus - järelikult õnnelik!" Selle õnnepäikese all on ju loomulikult omad mured-rõõmud. Ja need mured peavad meid suunama uut moodi mõtlema, uut moodi tegutsema, uusi hoiakuid leidma, uusi lahendeid otsima. Mure on ju valgusfoori punane tuli - midagi on vaja siin elu näitelaval muuta: lugulaulu, lavastust, näitemeisterlikkust, rolli. Tuleb tunda ka publikut - elukaaslasi, kaaskondseid.
Ka pihtimine aitab neid probleeme endas ja enda ümber lahendada.
Vajadusel tulege pihile, jutule.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?