kas elul on mõte? 04.07.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

tere. olen 24-aastane N. olen alati (vähemalt alates gümnaasiumist) sisemiselt ebakindel olnud....tundnud, et ei saa millegagi hakkama ja kõik laguneb kohe koost, kuid asjad nt olulised asjad nagu kool ja ülikool on kõik väga hästi läinud...hoolimata sellest, et millegi ees seistes on tunne, et see on küll ületamatu ja minu jaoks võimatu katsumus. kuna elan momendil üksi ja võõras linnas (on küll tuttavaid, aga perekonda mitte), siis veedan palju aega (kui pole tööl - mis on ka momendil nagu eesseisev raske eksam - kogu aeg ma mõtlen, et ei saa hakkama - katseaja lõpuni on veel aega - ja siis ei tea, mis saab...kuna pean ennast ise üleval pidama, siis muretsen ka raha pärast....kuigi minu alal leiaks suht kergesti tööd, aga mina ju ei pruugi...see on mu põhimõte selle asjaga) üksi ja viimasel ajal (mingi 3 nädalat või nii) olen hakanud palju nutma (piripill olen ma alati olnud, aga see on juba liig) ja siis tundub kõik veel sandim. Suhtlemisprobleeme pole - kui siis ainult see, et tutvuste sõlmimine on vaevarikas...ma kahtlustan, et paistan ise kinnine ja uhke (mõned n nii väitnud) välja...kuigi pole...mul võtab inimestega harjumine ja nende usaldamine aega lihtsalt. olen mõelnud ka suidsiidile...eriti palju sel aastal kui gümnaasiumi lõpetasin....ja ees oli ülikooli minek, aga nagu ikka ma arvasin, et mina ikka ei saa ja mis siis saab jne...loomuliult sain ma sisse väga heasse ülikooli väga nõutud erialaale. Ma ei saa aru, miks on nii, kui ma saan millegagi hakkama, miks ma siis sellest rõõmu ei suuda tunda....ma hakkan kohe mõtlema, et nüüd on veel need ja need asjad, mis on ees- nendega ma ikka hakkama ei saa.
väliselt oleks nagu kõik ju korras....mehed on ka olemas...kuigi üks suhe mis omasoodu kirja teel areneb on kaugel ja ses mõttes mõttetu...keegi peaks kooseluks elukohta vahetama, aga mina teeks seda ainult siis, kui mul oleks seal sissetulek jne....ma ei suudaks elada nii, et paakń kellelegi lootma ja kellestki sõltuma...eriti mehest (jagan ühe korraliku feministi seisukohta, et nad on vastutustundetud ja puistavad ainult oma seemet mööda ilma ning naised ja lapsed vaadaku ise kuidas saavad....selles mõttes ei sünnita ma ka ühtki last enne, kui ise teenin nii palju, et ennast ja teda üleval pidada....kunagi ei tea, millal ise ära jalutab -see on isast...tema tegi nii...aga see on juba kõrvalekalle teemast). siin, Eestis, on ka mingid variandid...aga abielus...ja ise nagu ei tahagi teda...aga kellegagi vahest koos olla on ka ju vaja.
No jah...ma tahtsin küsida, et kuidas ära tunda aega, kui ma peaksin kellegi poole pöörduma vms...vahel on tunne, et lõpp on nii lähedal.....ja kõik see jama võiks möödas olla ja mitte kunagi ei võiks enam midagi olla ja see elu on nii mõttetu (lõpp on ju üks)....aga muidugi on ka päevi, kus kõik on ok ja tore....seda jubedamad on need teised päevad...
kõike head, Teile ja tänud.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Inimesel on nii bioloogilisi kui ka sotsiaalseid "häälemurdeid" ja need uuenemised käivad alati väikese (see suhteline) "sünnitusvaluga". Aga elu neid uuenemisi nõuab. See on elu osa, elu osa on ka see, et Neitsi Maarja sai käima peale. Püha Vaim on religioonis asja ette, aga Lapse isaks on vaja ikkagi konkreetset Joosepit. Ärge tõrjuge Lapse ja Joosepi mõtteid-tegusid endast eemale. See on elulaeva emapuu.
Teiseks. Inimareng eeldab muudatusi, piiri ületamisi. Need piirid on ülimalt isikupärased ja ka koht-ajaliselt muutuvad. Tundke rõõmu, et on mida muuta, parandada: ebakindlus - kindluseks, üksiolek - koosolemiseks (Joosepi ja Lapsega), nutu murepisar - rõõmupisaraks jne. Olge lausa rõõmus, et elutee valgusfooril süttis kollane või siis punane tuluke (hingemure) - järelikult on eluratta veeretamisel vaja suunda, tempot, rada või midagi muud muuta.
Kolmandaks. Pöörduge võimalusel psühhiaatri-pihiisa poole. Murendate muremulda, jätate mõned kurbuse-rahnud tohtrile "mälestuseks" ja mis seejuures eriti tähtis - selle pihtimise käigus ja tohtri noogutuste-mittenoogutamiste saatel saate selgust, selgimist iseendas. Seega - pihile.
Neljandaks. Pihiisa annab eluvankri "õlitamiseks" vajadusel ka mõnda tohtrirohtu. Tohtrirohuks on ka soovitused, julgustused, harjutused, relax-võtted, meditatsiooni-palve "nipid", elukorralduse (eluviisi) juhised.
Elurõõm on elus eneses (selles, et olen elus!!!), Lapses (Lastes), Loomingus (oma tööde-tegemiste südamega tegemises, uutmoodi ja hästi tegemises).
Esivanemad tulid toime (muidu meid ju ei oleks), tulete ka Teie!
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?