mure 28.06.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere.

Mul on mure ja sellest on isegi natuke keeruline rääkida, kuna pole varem seda sõnadesse pannud. Eks lihtsalt proovin siis.
Läksin umbes jõulude ajal lahku oma kihlatust, võin ausalt öelda, et armastasin teda rohkem, kui kedagi teist eales. Lahkuminek oli pikk ja vaevaline, kuna tundsin süümepiinu - tundsin, et olin teda alt vedanud, kui suhte lõpetasin (põhjuseks oli tema peaaegu fanaatiline arvutisõltuvus). Käisime pikka aega kokku-lahku, mis tegi mõlemale poolele kohutavalt haiget.
Nüüd, kus tõeliselt vaba olen (enam kokku-lahkutamisi pole:)), olen aga väga muutunud. Kui varem eriti uusi tutvusi ei hankinud, siis praegust käitumist võib nimetada suisa tutvumismaaniaks. Ma ei suuda mõnda tundigi üksi olla.
Samuti on mul viimase 6 kuu jooksul olnud palju suhteid. Isegi liiga palju. Kui varem olin vaid püsisuhetes (kõige lühem suhe mu elus oli olnud 6 kuud), siis nüüd vahelduvad mu armumised igal kuul. Ma armun kõrvuni ning samas kui probleemid tekivad, viskan (ma ise tunnen seda) inimese kõrvale ülima kergusega ja seda vaid selleks, et kellegi uue juurde minna ja uuesti kõrvuni armuda.
Mind häirib, et olen teistest niivõrd sõltuvaks muutunud - üksinda olles vajun sügavasse ja äärmuslikku masendusse ja ainus leevendus on ükskõik, kelle seltskond. Samuti olen väga palju alkoholi tarvitama hakanud, isegi üksi olles (kuigi varem käis see mu põhimõtete vastu). Ma tunnen nagu võtaks kogu kirjeldatud olukord vaid tuure juurde ning elutempo (suhted, alkohol) vaid kiireneks. Olen alati olnud väga emotsionaalne inimene (tegutsen kirjanduse vallas ning tegelen ka kunstiga), kuid olen õppinud end kontrollima. Nüüd aga tunnen, et olen kui emotsioonide ameerika mägedes - üles, alla ja seda kiiremini, kui taluda suudan. Ja ometi tundub aeg seisvat.
Ma ei suuda kedagi usaldada. Alati kahtlustan, et minuga suheldakse vaid minu teatud oskuste ja saavutuste pärast. Isegi kui keegi lähedaseks saab, hakkan teda ärritama ja tema kohta iroonilisi märkusi tegema - nagu provotseerides, et ta minema läheks. Probleemide tekkides (sõpradega, vanematega) ei soovi ma neid lahendada või neist rääkida, tunnen vaid soovi minema minna. Tunnen end kohutavalt üksildasena ning elu tundub täiesti mõttetu ning sisutühi - puudu on asjadest, mis midagi tähendaksid. Olen nagu suure klaasmulli sees, mis mind teistest eraldab. Päris sageli mõtlen enesetapust. Kui varem sellele mõeldes oli väga lihtne leida põhjusi, miks seda mitte sooritada, siis nüüd leian vaid vastupidist.
Seda kirja oli päris raske kirjutada, kuna olen alati suutnud oma probleeme ise lahendada. Nüüd aga on teisiti.
Vabandan, kui tekst veidi segane sai.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Hingerahu annab püsisuhe, üks suhe korraga. Don Juanil - aga Hispaanias 1000 ja 1 - ikkagi rahulolu ei olnud ja ei saanudki olla. Ka rikkur mõtleb, et õnn on kvantiteedis (raha), kallites oludes väljaspool meid ja meie riiki. Ei. Seda ütles ka A. Schopenhauer.
Hingerahu annab Kallis meie sees, südames. Selles osas olite õigel teel ja see on ka Teie olemus.
Ennast leiate taas:
a) ravige korralikult välja Teid vaevav depressioon,
b) "naelutage häbiposti" alkohoolik Teie sisemuses. Alko-ravi ka vajalik. Üks korralik mees alko-lembelist naisterahvast küll püsisuhteks ei soovi. "Linnutajad" (loomulikult mitte Carl Robert) ju Teile ei meeldi.
Pöörduge tohtri vastuvõtule, saate juhiseid.
Igast murest saab üle!
Tervitustega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?